fallenBoy

Tauranga

Tauranga ehk an eye for an eye makes the whole world blind

26.10.2012 Tauranga Uus-Meremaa

Peale seda, kui ma Aucklandi naasesin ja sain toanaabriks täiesti vapustava prantuse kuti*, puhkasin paar päeva jalga ning sõitsin Aucklandist ära. Ostsin pileti Rotoruasse, kuigi hostel oli kokku lepitud Taurangasse. Miks siis Rotourasse? Ma ei tea, hajameelsus või mingi märk? Igal juhul lahenes kõik õnnelikult, sest Uus-Meremaa võib olla riigi tasemel vägagi tagurlik, aga näiteks bussipileti ostes võid sa muuta absoluutselt kõike andmeid, alates alguspunktist ja sihtpunktist, lõpetades kuupäeva ja reisija nimega. Tasuta. Ja bussiga reisida on odav — InterCityga maksin 4 tunnise sõidu eest 14 dollarit. Peaagu ju tasuta!

Hetkel olen Taurangas, see on Uus-Meremaa suuruse järgi kuues linn, 4 tundi Aucklandist allpool. Tundub väikelinnana, mida ta numbrite järgi ei ole. Aga tegemist Uus-Meremaa tähtsa ärilinnaga, kuna siin on läbilaskemahult kõige suurem sadam. Air New Zealandil on siit otselennud Sydneysse. Kohalikuks looduslikuks vaatamisväätuseks mägi, Mt Maunganui (232 meetrit, maoori kelles Mauao). Lisaks peaks siin ümbruses, paari tunni kaugusel olema Hobbiton ja kuumaveeallikad, -mudalaukad, ainus Uus-Meremaa merevulkaan, mis on aktiivne ehk White Island. Kindlasti plaanin seal ära käia, maastik nagu kuul, ühtegi elavat hinge seal pole. Ja muidugi maailmakuulus Champagne Pool ja Lady Knox Geyser.

Esmamulje hostelist, kus peatun — Bell Lodge, on mälestusitekitav — sain kätte oma nummerdatud kastikese, nummerdatud taldrikute, nummerdatud nugade-kahvlitega — Bundaberg tuli jälle meelde. Nagu kohalike käest kuulnud, siis ka õhkkond on sarnane Bundabergile — naisomanik on lahe, aga mees… pesueht pommikoer. Workers & Divers of NZ! Aga siin on radikad, mida Bundabergis ei olnud — seega ei pea külmetama. Või nii ma naiivselt arvasin. Radikad on timmitud 20 kraadi peale, peaks nagu mõnus olema. Aga radikad on taimeriga varustatud, see tähendab, et kui selle käima lükkad, siis hakkab taimer tunnist ajast maha lugema, tunni aja pärast lülitab ennast välja, olgu sees -10 või +18, vahet ei ole. Ja siis peab jälle sisse lülitama. Niiet arvake kolm korda, kui soe siin öösel on ja mitu korda ma neid sisse lülitan. Ja täna oli öösel 3 kraadi sooja. Et pilti veelgi nukramaks ajada — mul ei ole tekki, sest mulle ei ole seda ju vaja — mul on magamiskott!

Aga mis ma ikka maalin pilti nii nukrates toonides — ma olen ju nomaad, mida mulle ka vaja! Hoolimata sellest, et ma pole eales nii palju ühe nädala eest maksnud hostelis! Fuck or be fucked. I was fucked. Aga positiivse poole pealt — tänan kõiki kaasmaalasi, et te nii hea mulje olete jätnud! Mind bussjaamast peale korjanud hosteliomanikinna teatas kohe oma kriiskaval häälel, et tema ei ole rassist ega midagi, aga jaapanlased ja eestlased on tema lemmikud. Et korralikud, sõnapidajad, rahulikud ja mõistlikud inimesed. Üritan omalt poolt seda pilti mitte muuta ja oma doodie bagiga silmaalla mitte sattuda.

Maailma väiksus sai taaskord tõestatud, kui tuli välja, et ma tean ühte kahest eestlasest, kes siin peatuvad — nimelt on tegemist minu paralleelklassivennaga gümnaasiumist. Pisi-pisike maailm.

Noja kõige tähtsam ehk siis Wi-Fi. Linnas raamatukogu ja infoputka juures on päevas 25 mega tasuta, aga sinna ma kõnnin üle poole tunni. 400 mega tasuta on siin lähedal supermarketi taga bensukas, väide kontrollimata. Ja hostelis on nett 100 mega 10 dollarit. Et asja selgemaks teha — 10 NZD on umbes 60 eurosenti. Nii ma vähemalt olen enda jaoks asja selgitanud.

* Ah et miks siis vapustav kutt? Kutt on 5 päeva Aucklandis ja käib iga päev üürimiseks vaatamas 4-5 korterit ning iga kord, kui helistab kusagile korterikuulutuse peale, valetab silma pilgutamata, et tal on töö olemas, vaja kiirelt saada normaalset korterit, ühele. Tegelikkus on aga pisut teistsugune — tal pole tööd ja kuu aja pärast tuleb ta tüdruk talle järele. Vaat kus valetab siis? No… Vend seletas mulle maailma asjad lahti — lihtsam on alati saada tööd, kui normaalset korterit. Ja kui korterit üürid, siis alati üüri ühele, sest muidu hakatakse tõstma üürihinda, aga kui sa hiljem kahekesi sees elad ja ütled, et sõbranna külas, siis kedagi ei koti. Ja ei tasu üürida aasia inimeste käest või korterit, kus korterikaaslasteks aasia inimesed. Erandiks jaapanlased. No sellest olen ma jaha aru saanud, et eriti just see riik, mis pooleks löödud ja põhja poolt valitseb kuri onu, et need inimesed on valgetele mõistetamatud…

No aga kas tööga nii lihtne on? Esmaspäeval, Labour Dayl, kui kõik kohad suletud, pani vend soliidselt riidesse ja ütles, et läheb nüüd tööd saama. Tuli kahe tunni päras tagasi ja ütles, et homme on kahes kohas proovivahetused. Mitte mingites mõttetutes kohtades, vaid Sky Citys — Sky Toweris asuvates kallites kohtades. Mul ei tulnud piuksugi suust välja, hoolimata sellest, et mul oli karp lahti. Ameerika tibi meie toas soius, et ta ka otsib, aga ei leia kusagilt. Tüüp lihtsalt läheb ja võtab! Kuidas ta seda teeb? Tema enda sõnul ei ole see üldse raske — kohvikutes-restodes tahetakse alati kedagi tööle ja kui proovipäeval oled tubli, on töö sinu. Ja et asiaatidega ei tasu asju ajada, need maksavad vähe, ikka valgetega (Eikneri tütar kiidab takka). Ta Austraalias elaski vaid nii, vahetas töökohti, kui enam ei meeldinud midagi. Enamasti oli kelner, köögiabiline või isegi kokk. Londonis, kus ta elas aasta, oli sama teema. Ja nüüd siis Auckland. Plaanib pool aastat Aucklandis tööd teha ja siis pool aastat pidutseda ja ringi sõita. Nojah, eks tal kerge, tal oskused ja kogemused olemas, aga siiki — ka temal oli kunagi esimene kord. Seega lisan sellise asja enda todo listi — vahet pole, mis välja tuleb, aga selline pealehakkamine on imetlusväärne ja minu uus eesmärk. Lisaks sellele tahan veel seista aluspükste või siis rätiku väel pesumajas niikaua, kuniks asjad masinas pesevad-kuivavad — see oleks ikka väärt nali! Pesumajad on siin müntidega opereeritavad, tänavate ääres, kõik võivad igal hetkel sisse jalutada või sisse vaadata, sest tänavapoolne sein on klaasist. (Y).

Kusjuures… sünkroonsus juba töötab — rääkisin paarile sõbrale, peale mediteerimist, et tahaks töötada pagariäris, et oleks lahe kogemus ja õpiks leiba (saia) tegema. Käisin Aucklandis asja uurimas, ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks kohapeal leiba tehtud. Nojah, ei hakanud kusagile kesklinnast kaugemale kah minema. Aga kui siia tulin, siis hostelis tutvustust tehes mainiti ühe esimese asjana ära, kus asub pagar, puu-juurviljaäri ja supermarket. Miks mul peaks olema vaja teada, kus on pagar? Keegi pole enne mulle sellist tutvustust teinud (pagariäris on leib min 2-3 korda kallim, kui kõige odavam leib supermarketis. Ja leiva all ma mõtlen saia). Ja poodi minnes oli supermarketi ees pagariäri. Ainult lammas ei saa sellistest märkidest aru. Ja mina olen ju kits.

http://farm9.staticflickr.com/8206/8248704680_ef1148b613_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8216/8406825248_8bfd9c0432_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8372/8405734205_1b3949481c_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8231/8405738285_4b0b6bf670_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8222/8406833666_692a77e5a6_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8190/8405743945_769be7850c_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8089/8405745543_7fa800337d_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8083/8406847386_ed5aafddd9_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8370/8405758225_944f036016_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8499/8406855214_da13c74a3b_z.jpg

Kommentaarid: hetkel 2

Eila nägin ma Uus-Meremaad

28.10.2012 Tauranga Uus-Meremaa

… tema mägesid ja randu, lopsakat loodust ja meeliülendavat merd.

Midagi kohvitassikõrvaseks.

http://farm9.staticflickr.com/8376/8406782924_fb977bc517_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8512/8406786660_dda03099bd_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8186/8405701311_4d41cbefe7_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8355/8405704539_13183c5333_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8224/8405711213_08fe8b5755_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8324/8405713431_e3f3c920eb_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8232/8406812154_a0dd1fc6de_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8076/8406817850_e4f48872df_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Uudiseid Mordorist ehk everything around you is within you ehk käisin Hobbitonis

5.11.2012 Tauranga Uus-Meremaa

On juhtunud midagi ennekuulmatut! Mind diskrimineeriti ja mulle see meeldis! Nimelt on meil hostelis PALJU saksa tiinekaid. Seda seetõttu, et Saksamaal valitseb mentaliteet, et peale keskkooli lõppu peab tulema aastaks Uus-Meremaale, et välja mõtelda, mida oma eluga peale hakata — kas hakkata kiivisid, lambaid kasvatama või avada Saksamaal Hobbiton. Meie lapsed nii rumalad ei ole, nemad teavad, et nende valikuteks on kas ülikool ja eluaegne maffiateenimine või elukool ning eluaegne alkoholitarbimine, aga Saksamaa on ikkagi Euroopa selgroog, loomulikult on seal teistsugused valikud. Nii ongi meie hostel sõna otsese mõttes täis saksa teismelisi. Ja siia tulevad nad ikka selleks, et leivale võid saada. Leivaga neil muret ei ole, seda teevad nad ise. See on nende lemmikajaviide ja see lõppeb tavaliselt hosteli omaniku kirjaga köögi seinal, mis kannab endas mõtet “Koristage sitt enda järelt, või enam te leiba ei tee!”.

Kui leivateo kõrvalt aega üle jääb, käivad nad tööl kohalikes farmides. Vähemalt ideeliselt — kuna tegemist on noorukitega, kes esimest korda puutuvad kokku tööturuga, on nad sigaaeglased ja lammassaamatud. Seetõttu ei taheta neid eriti farmides näha. Ja nii helistavad farmerid pühavihaselt hostelisse ja tellivad abijõudu, täpsustades, et sakslased võivad rahus leiba küpsetada. Ja algab diskrimineerimine — kui sa pole saksa rahvusest, siis sa saad kohe tööle, väljaspool ootejärjekorda. Kui oled sakslane — ootejärjekord on sinu jaoks. Muidugi diskrimineeritavatele see ei meeldi, aga minu soovitus oleks järgmine — te tulite siia ju elu õppima, võtke seda siis õppetunnina — you fuck and you will get fucked. Panen tunni nimeks Natürlich balancih.

Just seetõttu sain minagi Uus-Meremaa töötajaelu maitsta — istutasin 2 ja pool päeva lillefarmis mingeid hortentsiatele sarnanevaid lilli ümber. Seda vaid seetõttu, et olen eestlane. Ma vannun, et ma üritasin oma kahe saksa rahvusest kolleegiga sammu pidada, aga ma lihtsalt, puhtfüüsiliselt, ei saa nii aeglaselt liigutada — tasakaal kaob ära ja kukun uperkuuti.

Noja siis see maksunumber ehk IRD number (enne vihjasin sellele kui IRS-le. Olen loll). Inland Revenue Department peaks selle numbri saatma kuni 10 päeva jooksul postiga koju. Mul on seda hädasti vaja, sest kui ma tööandjale seda numbrit ei anna, makstakse 49% minu sissetulekust kohalikule maffiale ehk NZ valitsusele katuseks. Tihti helistan IRD kontorisse, aga nad ei taha mulle seda numbrit anda, sest minu avaldus ei ole veel süsteemi jõudnud. Aruvabadus. Seega keppi pole mulle vaja, kohalik valistus kepib mind korralikult, hea et ma istu-astu saan.

http://farm9.staticflickr.com/8377/8406873524_d3848d01b4_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8494/8405778879_d2f67445ce_z.jpg

Aga miks ma halan? Ma nägin ju tegelt kogu Uus-Meremaa ära — käisin Hobbitonis ehk farmis, kus on LOTR ja Hobbiti võtteplats. Ilus Uus-Meremaa maastik, mäekülgede sisse on ehitatud kääbikute augud, lisaks veel Green Dragon kõrts ja vesiveski. Hetkeolude valguses võtaks asja kokku sõnaga “Wundebar”. Giid rääkis ka palju siseinfot, mis tundus vahel natuke ebamõistuspärane, aga eks kuidagi peab ju müüma ja loll on see, kes müügitekste ja PR inimesi tõsiselt võtab.

Aga siiski mõned faktid:

Hobbiton asub Matamata juures (Uus-Meremaal), perekond Alexander farmis. Koht leiti lennukiga Uus-Meremaa kohal tiirutades, septembris 1998. Farm oli sobilik, sest olemas oli juba suur puu, Party Tree ja maastik oli sarnane sellele, mida Tolkien kirjeldas kui rolling hills. Lisaks ei olnud maa-alal elektritraate, teid ega muud jama, mida kaasaegne inimene oma ego eksistentsiks vajab. Alexandrite perekonnale oli see sõna otses mõttes taevast sülle kukkunud õnnistus.

NZ-i valituse abiga kehtestati kogu võtteplatsi kohal lennukeelutsoon, keelu rikkuja kaotas lennuloa kogu eluks. Üks õnnetu sai väidetavalt seda ka tunda. Kogu võtteplats oli üldse üks suur saladus, seda valvas väidetavalt 24/7 kohal olnud turvamees. Väga küsitava väärtusega infokild, kuna maa-ala on ühe turvamehe jaoks liialt suur. Müügiteksti kirjutaja oleks usutavuse huvides võinud korrutada turvameeste arvu 10-ga.

Võteplatsi ehitus algas 1999 aasta märtsis — Uus-Meremaa armee abiga ehitati välja teed. Rajati 37 hobbit hole. Veski ja sild ehitati plastikust ja sild kannatas vaid 1-te hobust ja inimest. Hobbiti jaoks ehitati korralik kivist sild, mis kannatab väikebussi. Ka vesiveski on uuesti ehitatud, peale mahapõletamist stseeni tarvis, kus Frodo näeb, mis juhtub, kui ta sõrmust tagasi ei vii. Rohelise Draakoni kõrts on korralik kivist ja puidust ehitis, detsembris 2012 avatakse seal päris baar, kus saab juua Sober Draught-i, mis on spetsiaalselt Bilbo sünnipäeva võtete jaoks pruulitud ühepromilline õlu — kuna sünnipäeva filmiti järjest 13 tundi ja näitlejad pidid parema näitlejatöö tarvis olema natuke napsused, pruuliti eriline õlu, kuna tavaline, 4-5 promilline vägijook oleks näitlejad juba 5-ndal tunnil magama pannud.

Tamm Bag Endi tipus ehk Bilbo-Frodo kodu katusel on ainuke kunstlik asi kogu võtteplatsil — LOTR-i jaoks saeti lähedal asuvas linnas, Matamatas, maha tamm, jupitati ja toodi võtteplatsile, kus see poltidega tagasi kokku pandi. Plastikust lehed tarniti Taivanist ja ükshaaval seoti traadiga puu külge. Puu kallal nokitseti 3 nädalat, seda kõike selleks, et filmis puud näidata 15 sekundit. The Hobbiti jaoks asendati see plastikust puuga.

Ehk mäletate stseeni, kus Gandalf ja Frodo istuvad mäenõlval ja vaatavad paikeseloojangut ning Gandalf teeb suitsurõnga ja lennutab sellest läbi laeva? Tegemist on päikesetõusuga.

37-st kääbikuaugust on alles 13. Ainsana on augu sisemust natuke ehitatud Bilbo kodus, kõik sisestseenid tehti Wellingtonis, Peter Jacksoni kodulinnas.

Aga linnas, kus mina hetkel asun, Taurangas, filmiti mõningad võitlussteenid Mordori tarbeks.

http://farm9.staticflickr.com/8095/8405821897_ac4473f76a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8325/8406917264_482fe19f07_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8501/8405825653_e3cd50d8c2_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8082/8406921638_440bd86f32_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8213/8406924694_9331cfc0e3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8192/8405835179_ee18774c2a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8501/8406933878_abd79662b1_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8506/8406938224_1e67d77765_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8468/8405845403_4f7b394097_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8473/8405850195_96ed22890d_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8187/8406950226_87a76a927d_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8512/8406953594_e051e20dfa_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8189/8406952172_16bc883c5f_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8336/8405857587_305cdf1eb3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8363/8405774815_270bfacbd7_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Egosõdurist lillekeseks

16.11.2012 Tauranga Uus-Meremaa

Ega ma tegelikult ei teagi, kes selle viimase tilga minu lõputusse karikasse kukutas, aga kui ma kolmapäeva hommikul kell 6 külmkapist enda asju läksin võtma ning kilekott, milles asjad olid, oli kaetud verega*, oli see eelmiimane tilk. Või siis eelviimased tilgad, sest minu asjadelt tilkus verd ohtralt ka põrandale ja selgelt oli näha, kuhu minu rada viis. Mis seal ikka, vahetasin verise kilekoti puhta vastu, lõin kleepeka oma nimega peale ja elu justnagu oleks jälle lill olnud. Kell viis tagasi jõudes leidsin endalegi üllatuseks terava pussnoa oma tugevast peost, sõrmed kramplikult ümber pideme. Veel mõned loetud viivud ja ma oleks kaalutletult kõndinud lähima saksa vituni ning kiirelt ja täpselt tal kõri läbi lõiganud. Siis järgmise juurde, parem käsi kuumast verest kleepuv. Ja edasi kolmanda juurde. Seda kõike niikaua, kuni leivaküpsetajate klannist ei oleks hinganud enam keegi. Vähemalt mitte iseseisvalt. Lõpuks seisnuks keset kööki, riided verest nõretamas ja rahulolev muie suul. Sest viimane tilk oli kukkunud — mu asjad olid jälle kaetud verega.

Seda siiski ei juhtunud, õnneks või kahjuks, kurat seda teab. Aga osad sakslased on mu elu kohati pisut stressirohkeks muutnud — lapsed, nagu me neid siin kutsume, on ju esimest korda elus täitsa üksipäini ulal ja tunnevad, et maailm on vaid nende päralt — kuidas muidu mõista saksa tütarlapsi, kes kell 6 hommikul lähevad farmi tööle, silmad kleopatraks värvitud ja kõrvas hularõngad, millest Oprah kägardamata ja kõhtu sisse imemata läbi hüppaks. Ja poisslapsi, kes kell pool neli tagurpidi silmadega hosteli köögis lällavad, pihus neljapromilline õlu.

Tegelikult on elu hetkel täisõies lilleke — eile õhtul avaliku internetipunkti** minnes ja Christina Aguilera “Make The World Move” lugu kuulates lasti üle tänava ilutulestikku ja kõik oli nii kuradi ideaalne, et paradiis ei olnud mitte käega katsutav, vaid ma olingi paradiisis. Ja olen siiani — ma ei kahetse mitte üht sekundit, et ma siin olen ja tänan ennast, et lubasin end taaskord välja Egosõdurite Okupeeritud Riigist. Juba teist korda oma elu jookul tunnen ennast vabana selle sõna otseses tähenduses — miks see nii on, ei tea, kuid oma osa on kindlasti eemaldumisel ühiskonnast, mida juhivad tugevalt kontrollitud hoiakud, mille kohalikud on mõtlemata omaks võtnud. Uus-Meremaal on kindlasti omad hoiakud, kuid mulle, kui võõrale, neid pähe ei määrita. Seega ei olegi miskit, mis mind kontrolliks — Eesti jaoks ei ole mind olemas ja Uus-Meremaa minu vastu huvi ei tunne.

Aga viimased paar nädalat on möödunud töötades — midagi lepingusarnast on vennaga, kes käib kiiviistandustes erinevaid töid tegemas. Tõeline Kiwi Experience, mitte see seitsmesajadoltsine, mida travelshoppidest saab osta.

Mõned infokillud kiivi kohta:

* kiivi nimetus on USA valitsuse poolt välja mõeldud — tegelikult on vilja nimi hiina hanemari (Chinese gooseberry), kuid vilja Uus-Meremaalt importima hakates ei saanud seda nime kasutada, sest Hiina oli sellel ajal paha-paha. Nii saigi vilja nimeks kiivi, mis tähendab Uus-Meremaa “põlisasukat”, seda valget.
* kiivi on väättaim, nagu viinamarigi.
* kiivi taim on kas isane või emane, sarnane kanepile.
* enne emastaime õitsemist pigistatakse uute võsude otsi, et need edasi ei kasvaks ja taim keskenduks viljade kasvatamisele.
* kui viljad on pisikesed, need harvendatakse — käsitsi käiakse üle kõik oksad ja kakutakse ära viljad, mis on liiga väiksed, ebaloomuliku kujuga või kasvavad valesti (ühel viljaoksal 2-3 vilja — peab olema 1)
* et kiivivili oleks magus, saetakse emastaimel viljade kasvatamise ajal koor puiduni läbi, et suhkrud ei saaks langeda juurtese, vaid jääksid vilja.
* kiivisid on kolme liiki — tavaline roheline, kuldne, mida süüakse koos koorega ja mis on magusam, kui roheline ning mingi maagiline “liquid” kiivi, mida pole näinud ega söönud.

Paneksin siia ka mõne pildi kiiviistandusest ja ehk isegi kiiviväädist, aga kuna ma tõusen tööpäeval kell 5:45, siis ma olen piisavalt unine, et fotokas maha unustada.

Kiiviaiandisse tööle minnes oli minu esimene töö väätide pigistamine ehk 8 tundi taevasse vahtida. Veel olen ka harvendanud, see on täitsa okidokk, kui keskpäevane päike mu ninale kogu aeg musi ei annaks. Aga täna saagisin läbi emastaimede koort ja vabandasin iga puu ees julma kohtlemise pärast. Andsin lubaduse enam kiivisid mitte süüa — ma pole Uus-Meremaal söönud suutäitki liha ega kala — las nad elavad, pole raske loobuda ka kiivist.

Ja boss tegi esimesel päeval kanepinalja. Mulle ta meeldib. Sest ma olen täiega kuival.

Ja osalise päikesevarjutuse nägin kah ära, valgus oli väga omapärane.

http://farm9.staticflickr.com/8491/8406869974_e7d9bb7982_z.jpg

* Saksa tiinekad sulatasid minu asjade kohal hakkliha, aga nende silmnähtav rumalus käskis teha seda taldrikut sulatatavale lihale alla panemata. Kaks korda.
** Mobil bensiinijaam

Kommentaarid: puuduvad

Üks päev minu elust

21.11.2012 Tauranga Uus-Meremaa

“Kell on pool seitse!” ütles eestlane, kui ta mind üles ajas, sest sakslane, kellega ma koos töötan, tundis minust puudust — buss, mis meid tööle viib, pidi hostelisse jõudma 10 minuti pärast, aga mina polnud veel välja ilmunud. Ma magasin sisse. Sissemagamisega on selline naljakas lugu, et pahatihti saab nii ennast välja magada. Kas pole mitte irooniline?

Tuiskasin hosteli kööki, tegin tassi kohvi ja haukasin kukli shokolaadivõiga. Olgu ma kiidetud, et lõuna ja smoko asjad eelneval õhtul valmis tegin!

Bussis unepuru silmast pühkides ja Te Puna poole kimades oli värskus ja hea tuju minul kontides — ei mingit vihjet, ei mingit sisetunnet lähenevast emotsionaalsest krahhist.

Algus oli ilus — meie Boss, Peeter, näitas meile, kuidas harvendada kiivivääte — millised maha kakkuda, millised jätta. Minu kakkumist kontrollides kiitis mind takka ja ma tundisn ennast tõsiselt hea kakkujana. No ega see midagi üllatavat ei olnud, sest kui ma peaks kunagi tahtma osaleda realityshows “Farmer otsib meest”, siis ma kindlasti paneks selle kinni, sest mingi imeliku asja tõttu kipun ma farmeritele hirmsasti meeldima ja neid vääte kakkusin ma kah puhtalt seetõttu, et peale nädalaajast töölkäimist tõsteti mind backpackerite meeskonnast üle Tegijate gruppi, kus töötavad vaid kohalikud ja mõni arukam backpacker. I fucking rule!

Probleem tekkis siis, kui 45 aastane emaga elav naljakas kohalik kontrollis minu rida — ma väidetavalt kakkusin liiga palju vääte ära. Tegelikult ei ole see midagi imelikku — Austraaliast ma juba tean, et supervisorid ja muud vennad ei suuda kunagi omavahel kokku leppida, kuidas midagi teha ja siis hakkavad oma võimu backpackerite peal näitama — olen seetõttu ka sõimata saanud, sest ei teinud asju nii, kuidas “peab”, hoolimata sellest, et “õiget tegemist” ei suutnud keegi defineerida. Tegin edaspidi nagu kohalik tahtis, kuigi Suur Segadus oli minu peas loomisel. Peale paari rida vaatas mu töö uuesti üle Boss, kes oli tööga rahul, aga soovitas rohkem vääte ära võtta. Tegin nagu palutud, aga Segadus oli veelgi suuremaks läinud ja kippusin iga väädi juures juba natuke aru pidama. Seejärel vaatas töö üle sama kolleeg — käis ja otsis minu mahakakutud vääte, sobitas neid taimele tagasi ja seletas vingudes, et ma kakun maha asju, mida ei tohi kakkuda. Minu paarimees, prantslane, kes sai sakslaste jutust aru, et ma olen pärit Iisraelist, sest sakslased teavad Eestit Estlandi, mitte Estonia järgi ning seetõttu tõlgendasid Estoniat Islandina ja ütlesid seda ka prantslasele, kes aga kuulis sakslaste karuse aktsendi tõttu “Israel” ning uuris minult, kuidas ma sinna elama sattusin — välimuse järgi ei olevat ma üldse iisraelase moodi — mille peale minul silmad särama läksid, sest arvasin, et vend on seeni söönud ja lootsin, et ta neid mullegi pakub, jutustas mulle inetust vahejuhtumist, kus ta samade asjaolude tõttu oli sama venna Bossi juurde saatnud, et need omavahel kokkuleppele jõuaks ja enam teda ei tüütaks, mille peale kukkus kohalik vend vinguma, mis lõppes sellega, et Boss käskis kohalikul suu kinni panna ja oma tööd teha.

Peale seda küsisin Bossilt uuesti, mida kakkuda, sest “some people” ei luba midagi justnagu maha võtta. Boss, väga muhe mees, kinnitas, et kõik on OK, teen asju õigesti ja “some people” ei tea, kuidas kiivisid kasvatada. Saanud kinnitust, et ma ikkagi teen õiget asja õige eesmärgi nimel, lasin edasi. Nagu ikka, kontrollis kohalik mu raja jälle üle, korjates üles mahavisatud väädid ja tuli minu juurde vinguma, et “MIKS, oo MIKS” ma need asjad maha olen kakkunud. Ise hinges irvitades, sest olukord oli juba koomiliseks muutunud, tegin näo nagu mind see teema huvitab ja otsustasin maha kakkuda ainult neid asju, mida ma teadsin, et mõlemad lubavad maha kakkuda. See muidugi tähendas, et ma ei kakkunud midagi eriti maha ja käisin ühe rea läbi kaks-3 korda kiiremini, kui teised. Selle peale kukkus kohalik hõikuma, et ma kontrolliks ikka vääte korralikult. Ma lihtsalt ignoreerisin seda jama, sest päikese tõttu valutas pea nagu eesti rahva aanus pärast valmisi ja mõtted olid peatsel Wellingtoni reisil.

Kui tööpäev läbi, jalutasin Bossiga tagasi bussi juurde, kohalik meie ees omaette mulisemas. Poolvabandavalt ja möödaminnes selgitas Boss mulle, et see vend on 15 aastat “selline” olnud — “seda” põhjustavat mingi sündroom, mille üheks lööklauseks on “Võõrad on pahad!”. Vaat siis.

Hostelis oma päevast toakaaslastele rääkides küsisid nad, miks ma seda jama talusin, parem oleks olnud saata vend ju ülemuse juurde. Üks asi oli see, et kõige tähtsama venna arvates tegin ma asju õigesti ja teine asi oli muidugi see, et haiget inimest ei ole viisakas traumeerida. Samas on mul ka meeles oma toakaaslane, kes julges oma ülemuse käest küsida töögraafiku kohta, mis ärritas ülemust niipalju, et see päev jäi neiu jaoks viimaseks töötada.

Aga ikkagi olen rahul, nii rahul ja maruõnnelik.

Kommentaarid: puuduvad

Enesetapjad ehk grupisuitsiid

27.02.2014 Image states Päevapilt Tauranga Uus-Meremaa

“Kõigepealt hüppab paks, siis lükkan ma lokilamba alla ja lõpuks hüppan ise”

http://farm9.staticflickr.com/8225/8405761299_a11d24c53f_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8499/8406855214_da13c74a3b_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8227/8405762547_277fbf9cab_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8372/8405763145_9e78d3a30e_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad