fallenBoy

Uus-Meremaa

Kia ora*, vennad-õed!

30.09.2012 Auckland Uus-Meremaa

29. september 2012, Auckland

Wassuup?
Nüüdseks olen ma juba veetnud siin teispoolsuses üle 24 tunni. No nagu täitsa vahvastuv, ära pole söödud ja tuul ei ole kah ära puhkanud, kuigi annab endast märku suhteliselt tihti. Nagu ka uduvihm. Aga no kevade värk, vaatame läbi sõrmede, kuniks need ära süüakse.

Hostel on väga korralik, annab Aussi hostelitele silmad ette. Asub teine ühe olulise tänavaga ristuval tänaval. Eriti hästi saab sellest aru reede õhtust pühapäeva varahommikuni. Ka toakaaslased on täitsa nitsevood — sellised pesuehtsad seljakotikad: ühel on tagumikuni rastad ja ta voolib-nikerdab kuidagimoodi mingeid kujukesi. Teine on ameeriklane, kellel on Poirot’i vuntsid ja ta on backpackeri baaris kõikidele vist teada, kolmas on õnnetu olemisega sakslane, kes on oma välimuse rikkunud pikkade juustega ja neljas on hollandlane, kes teab, et Eestis on igal pool tasuta WiFi ja me ei tee muud, kui kasvatame ja sööme kartulit.

Netiga on lood nii nagu nad siin on. Aga õnneks on meil ju alati raamatukogud, mis lubavad ennast tasuta ruunata. Ei ole erandiks ka Aucklandi raamatukogu, 100 MB tasuta ja lase palju torust tuleb. 100 mega eestlase jaoks oleks nagu nurka kusta, aga kui nett venib nigu tigu märja riista peal, siis selle täistegemisega peab ikka üksjagu vaeva nägema.

Linn ise on tagumikulihaseid treeniv — ikka üles ja alla, üles ja alla. Ja kolmkeelne — kui Uus-Meremaa on kakskeelne (inglise ja maoori), siis vähemasti Aucklandis on kolmandaks keeleks mingi aasia keel. Kuna ma aasia tähti ei tunne, ei oska ma ka pakkuda, kas kõik need sildid on ühes keeles või on erinevatel kohtadel erinevad viguriinid. Noh, tegelt on korea-hiina-jaapani keeli visuaalselt lihtsalt eristada, aga selleks on vaja huvi. Ja terve Auckland tundub olevat üks suur ja õnnelik chinatown.

Teretulemast!


* teretulemast maoori keeles

http://farm9.staticflickr.com/8183/8110758105_f5b8d411b6_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8336/8114627956_ddfedd2053_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Täna nägin ma vulkaani ehk Mt. Eden

Auckland Uus-Meremaa

29. September 2012, endine Uus-Meremaa pealinn ehk Auckland

See on ikka suurepärane tunne, kui sa saad maailmas sihitult, eesmärgitult ringi vantsida. Täna tundsin seda üle pika aja — oh kuis maitses, oli hea!

Lonkides-uudistades mööda Aucklandi tänavaid, viisid mu jalad mind niikaugele, et ma nägin mingit kõrgemat mäge. Käies ümber mäe nagu tiirane kass, leidsin lõpuks koha, kust üles kapata. Tuli välja, et see on üks Aucklandi paljudest vulkaanidest. Kustunud vulkaanidest. Nimeks Edeni mägi (Mt Eden). Poolel teel mäkke sõimasin ennast lolliks ja idioodiks, et ma suutäit vett kaasa ei võtnud, aga kui juba pooles mäes, ega siis pelgalt dehüdratsiooni tõttu ikka tagasi ei hakka ju tulema. Ja nii ma tippu jõudsingi.

Minu esimene vulkaan. Ilus ja puha. Kraater on Mt Edenil küll rohtu kasvanud, aga küll tuleb ka aeg, mil temagi saab oma kurgu puhtaks köhatada ja suitsu-laavat välja ajada. Good times, good times.

Vaade vulkaanilt on muidugi väga ülevaatlik — näeb kogu Aucklandi, boonusena veel taamal sinavaid mägesid. Kahjuks ka teisi vulkaane.

Läksin mina mäest alla, ostsin vett ja leiba ning pidasin kavalat plaani, et kui juba siinkandis, lippan ja vaatan ühe vulkaani veel üle. Mõeldud, tehtud. Nutruseliseks läks aga arusaamine siis, kui ma kaarti mittevaadates jõudsin peale tunniajast trampimist enam-vähem vulkaani juurde, aga tuli välja, et see on seesamune ainuke vulkaan, mida ma näinud olen juba. Nii tund tagasi. Oeh.

Pea õlgade vahel, nutuvõru suu ümber, liikusin tagasi linna ja andsin endale lubaduse homme kaarti vaadata. Suht kahju, et ei ole Aucklandi offline mapiappi, oleks see vägagi tarvilik. Amsterdamis oli küll selline asi, sai mugavalt rohimas ja seenel käia.

http://farm9.staticflickr.com/8194/8110819267_6748065df1_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8336/8110828718_1f4b148307_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8052/8110809567_1f3d455fe2_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Aucklandi ilm

Auckland Uus-Meremaa

… on nagu tite perse — iial ei tea, mis sealt järgmisena tuleb.

Kommentaarid: puuduvad

One Tree Hill ehk Maungakiekie

2.10.2012 Auckland Uus-Meremaa

30. september 2012, Tamaki Makau Rau*

Hommikul, kui alkoaurud hakkasid hapniku üle domineerima, sättisin ennast Aucklandi ühe teise vulkaani poole. Seekord siis One Tree Hill ja asub Cornwelli pargis. Avastades, et Google mapsil on Jelly Beansis offline tugi, läks asi kui lepase reega. Kuniks tänaval hakkas minuga jutustama pisike asiaadist mehike. Nii 40-50. Küsis, kuhu ma teel olen, kust ma pärit olen jne. Kuna väidetavalt oli meie tee ühine, tammusime mõlemad mäe poole. Vana seletas suure suu ja pisikeste silmadega, et ta teab otsemat teed. Esimese 10 minuti jooksul sain teada, et tema on väga vabameelne mees ja üritas nii ääri-veeri minule püksi pugeda. Korraliku härrasmehena ma muidugi hoidsin jalgu koos ja meeleheitlikult viisin teemat seksist eemale, kuid see teda ei heidutatunud. Seletas teine, et kuna ma olen esimene eestlane, keda ta eales näinud, olen tema jaoks vägagi eriline. Jajah. Ja kui teada sai, et meie keel on sarnane soome keelele, oli tal kohe muidugi meenutus kahest soome noormehest, kellel olid suured riistad ja kellel ta imes lahti nii, et need kolm korda orgasmi said. Minu küsimustest tema päritolu (Malaisia) ja kohaliku elu kohta libises ta muidugi ülikiirelt üle ja uuris hoopis mu riista suurust. Oeh. Küll ma üritasin korduvalt teemat mujale viia, temast lahti saada ja veel igast trikke, aga ta raibe oli nagu takjas karu persses. Mingil hetkel avastasin, et kõnnime üha aeglasemalt, mis viis järelduseni, et vanamees on väsinud ja ei jõua minuga sammu pidada. Lisasin hoogu juurde. Pealgi teatas ta, et ta edasi ei tule, et ta elab siinsamas. Tahtis mu numbrit. Mul ei ole veel kohalikku. Pole probleemi! Mitte-niiväga-terane-pliiats andis oma numbri koos juhendiga — helistada ei tohi, ainult sõnumid võib saata ja tema reageerimisaeg on 1 päev. Jajah. Sayonara, bitches!

Vanast lahti saanud, sammusin uhkelt edasi ja haarasin kohvikust kaasa hommikukohvi. Kui nad hakkasid minu tellimust täpsustama oma kuradi tallide ja shortidega, oleks pidanud ma kohe aru saama, et tulekul on sama saast jook, mis Starbucksis müüakse. Oligi. Kohv lendas otsemaid prügikasti. Ses suhtes on ikkagi jube inetu, et kohvi pähe müüakse kuuma musta haput vett. Jube.

Maailmas peab olema tasakaal ja seda sain ma ka tunda. Peale selliseid tagasilööke jõudsin lõpuks parki. Vat see oli midagi. Sinna parki soovitatakse minna kirsside õitsemise aegu. Ja kirsid ju hetkel ka õitsevad! Tehes tiiru ümber mäe, ronisin mööda mäekülge suvalisest kohast üles, ümberringi lambad ja lammaste sitt. Milline idüll! Ja milline vaade! Ja milline loodus! Ja tipus milline tuul! Kindasti soovitan kõikidele, kellel vähegi siiapoole asja. Mt Eden oli lahe ja tore, kuid One Tree Hill ja Cornwelli park on midagi hoopis teisest liigast. No kes on näinud Vahitornide klantspilte, siis te saate aru. Eks oma osa oli ka sellel, et tegemist oli päikesepaistelise pühapäevaga.

http://farm6.staticflickr.com/5534/10728688556_c87c61a8d7_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3686/10728663146_5fd720d68b_z.jpg
http://farm8.staticflickr.com/7342/10728686504_0b1f219c52_z.jpg

Tagasiteel nägin puud, mille lehed on roosad. Ei, mitte roosa varjundiga, vaid roosad. Päris beiberoosad.

On see maailm siin ikka imelik.

* Auckland maoori keeles, eestikeeli “1000 armastaja linn”

http://farm8.staticflickr.com/7401/10728609125_4038bff900_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Uus-Meremaa maksunumber ja idiootsuse tipud

Auckland Uus-Meremaa

1. Oktoober 2012, City of Sails ehk Auckland

http://farm8.staticflickr.com/7385/10730108704_795a0e33c9_z.jpg

Etteruttavalt ütlen kohe ära, et täna sain ma palju targemaks.

Esiteks. Aucklandi (ja ma eeldan*, et kogu Uus-Meremaa) ilm on ikka täieslik müstika — 15 minutiga võib päikesepaistelisest ja kuumast ilmast saada vihmane, tuuline ja külm ilm. Mis muidugi ei tähenda, et 15 minuti pärast ei võiks olla vahelduva pilvisusega vaikne ja suhteliselt soe ilm või taas kesksuvine kuumus koos sinna juurdekuuluvatega. Ilm paneb ikka kohe täiesti seinast seina, loetud minutitega.

Teiseks. Ma ei tea, kas ainult mina arvan nii või on veel keegi, ehk kiivid isegi, aga no tule taevas appi, nende bürokraatia on idiootsuse tipptasemel.

Täna ärgates sadas. Mõtlesin, et ei hakka siin ringi tallama, ajan maksunumbri korda ja avan kusagil pangas arve. Poleks pidanud hommikul ärkamagi. Nimelt raamatukogus netti ruunates jooksis minu juurde eilne vanamees. Ei aidanud silmakeerutused ega ignoreerimised. Panin siis vana rakkesse — kuidas ma IRS numbri saan? Kus pangas on kõige mõtekam arve avada? Kuidas see kõik käib? Vana andis head infot! Juba teist päeva järjest on ta mind aidanud, pean vist vööd lõdvemaks laskma.

Kogu selle krempli saab ajada korda postkontoris või siis PostShopis. Nii maksunumbri kui ka pangaarve. Sest NZ-l on oma pank, Kiiwi bank, mille kontorid on postkontorid. Arve sain ilusasti avatud, kaardigi sain kohe kätte, kuna pangakaart ei ole isikustatud, st kaart on küll sinu oma, aga seal ei ole peal sinu nime. Cirrus.

Aga maksunumber. O M f G.

IRS numbri (maksunumber) tegemiseks on vaja kahte dokumenti. Esimeseks dokumendiks sobib pass. Teine peab olema sünnitunnistus või (rahvusvaheline) juhiluba. Kuna minul kumbagi ei ole, pidin ma taotlema mingi NZ-i ID kaardi või midagi taolist, mis tõestab, et ma olen vanem, kui 18 vms. Ei saagi päris täpselt aru, mis selle kaardi otstarve on. Igatahes on selle taotluseks vaja Proof of Addressit, milleks sobib hosteli arve, mille saab hostelist, kui sa seal elad ja oled koha eest maksnud. Teiseks on vaja passifotot, mille saab teha sealsamas postkontoris. Nagu minu viimaste passipiltidega ikka, läheb aparaat puruks, kui minust pilti tehakse. Nii ka seekord. Suht otsene vihje. Aga noh, pildid sain tehtud, jäädvustasin oma eile saadud päikesepõletuse — väärtus seegi. Siis on vaja politseist võtta kinnitus, et sa oled ikka see inimene, kes sa oled, selleks siis politsieonu või -tädi kirjutab enda nime ja templi ning sinu passi numbri taotlusele. Ja siis asi postkontorisse ja ootele jäämine. Niiet kes aru veel ei saanud, siis IRS numbriks on vaja kahte dokumenti, esimene on pass ja teine on minigi NZ-i kaart, mis väljastatakse sulle PASSI alusel. Blondid, ja ka mina, küsiks siinkohal: “Nägu mis mõttes?”. Jap. Welcome to Kiiwiland! Igatahes andsin ma oma kuratteabmiskaardi taotluse sisse ja peaksin saama selle kuni 10 tööpäeva jooksul. Kui see käes, siis saan taodelda IRS numbrit. Millega läheb siis jällegi 10 tööpäeva. Kõik muidugi liigub tigupostiga, e-kanalid on nende jaoks tundmatud.

http://farm9.staticflickr.com/8468/8110779324_bb6944b6fb_z.jpg

Kolmandaks. Õhtul sain teada, milline tänav või regioon on see punaka valgustusega ehitu. Töö ja lõbu, kõik ikka tasakaalus. Ja Auckland on kõige multikultuursem linn lõunapoolkeral.

http://farm8.static.flickr.com/7457/10730383606_bbd3369205_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Aucklandi ilm

Auckland Uus-Meremaa

… on nagu menopaus — külmad ja kuumad hood, vaheldumisi. Korduvalt.

Kommentaarid: puuduvad

Mis üleval, vennad-õed?

6.10.2012 Auckland Uus-Meremaa

6. oktoober 2012, Auckland

Juba 9 päeva möödas. Elan üle oma teist nädalavahetus backpackersis — mis ei tapa, teeb tugevaks! Muidugi laupäev on kõige parem päev üldse seljakotlas, sest reedesest pidutsemisest on kõik koomas, seega on igal pool piiritu rahu. Kõige inetum aeg, inetum veel, kui blondeeritud asiaat, on reede õhtu seljakotla köögis. Et seal hakkama saada, peab kasutama naiselikku kavalust ja mehelikku jõudu, ega muidu ellu ei jää. Alkohol ja suhtlusvajadus ajavad ju inimesed teadupärast tegema meeletusi. Ja meil on köögi kõrval veel ka saun. Eks arvutage ise kokku, mis vastuseks saate. Ja lisage sinna veel märjad põrandad.

Aga et mitte väga negatiivseks muljet jätta — meie hostel asub Aucklandi kesklinnas, pilvelõhkujate vahel. Köök asub viimasel, 7 korrusel ja meil on katuseterrass — jah, hingemattev on see vaade, kui õhtul pimedas terrassil süüa või teetada.

http://farm9.staticflickr.com/8054/8114616721_d391fe87b1_z.jpg

Mis siis üleval? Jah, üleval käisin ära, Sky Toweris. No kes on käinud mõne suurlinna tornis, siis teab mida oodata. Sama ka siin — saab kõrgelt vaadata Aucklandi. Asja tegi siin huvitavaks Aucklandi ilm — olin tornis pool tundi ja selle ajaga jõudis vihmahoog üle käia. Selgelt oli näha, et ei ole selge, pilves on ja selgelt oli näha, kui selge oli. Seda juba kilomeetreid eemalt.

http://farm3.staticflickr.com/2858/10730334146_026a49665f_z.jpg
http://farm6.staticflickr.com/5506/10730336216_7ffb1b963e_z.jpg
http://farm8.staticflickr.com/7459/10730195315_bd60761a76_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3709/10730451493_0da903aaa3_z.jpg

Noja siis need vulkaanid. Kuna mul meditatsioonilaagrini aega maa ja ilm, olen ma suuremad vist nüüd kõik üle käinud. Välja tooksin neist kaks: One Tree Hilli ja Mangere mäe. One Tree Hillist (kutsutakse ka None Tree Hilliks, sest tegelt pole seal otsas mingit puud, see võeti maha ja istutati uuesti ja võeti uuesti maha. Kahvanäod vs maoorid.) ma juba kirjutasin ja sinna soovitan minna — kui vähegi jaksu, siis mitte asfaltkattega teed mööda vaid mööda karjakoplit lammaste vahelt matkarada mööda.

Mangere mäega on tegelt üks teine lugu — see ei asugi Aucklandis. No mina käisin ju tegemas sümbolistlikku jalutuskäiku Tasmaania merest Vaikse ookeanini ehk siis risti läbi Uus-Meremaa ja nägin taamal mäge. Nagu scratil tõrudega, mul mägedega — pidin kohe otsa ronima. Jalutuskäik oli küll väga pikk ja vaevaline, pidin minema üle tammi ja palvetama, et tuul mind vette ei lükkaks, aga kohele ma jõudsin. Ja asi oli seda väärt. See on nüüd selline Uus-Meremaa mägi, mida nähtud Sõrmuste isandas — vulkaanil on kaks kraatrit ja ta on üks suurimatest Aucklandi vulkaaniväljal (Auckland volcanic field). Piltidelt ei taju tema suurust, kuid uskuge mind, see on suur ja kõrge. See on ka ikka nagu päris vulkaani kujuga, paljud siin on kokku lükatud või laiali tassitud ja muud sellised operatsioonid läbinud, aga see on ikka ehe asi, kraatrid on ikka koonuselised ja kraatri põhjas isegi vulkaanilised kivimid. Kaasa kiva muidugi ei tohi tassida, arusaadavatel põhjustel. Kindlasti soovitan üle käia! Asub ta siis mingis Aucklandiga piirnevas linnakeses Uus-Meremaa Vaikse ookeani poolsel küljel, Aucklandist lennujaama poole.

http://farm8.staticflickr.com/7453/10705608275_1e4ffa5401_z.jpg
http://farm8.staticflickr.com/7315/10705866583_2c751000c4_z.jpg

Ja eile jõin ma pärliteed. Juhtus see eile õhtu, pool päeva peale seda, kui meie tuppa tuli uus asunik, sedakorda siis tsikk USA-st. Ameeriklastega on juba kord see häda, et nende ajukapatsiteet ja suhtlusvaegus on pöördvõrdelised, aga üldse mitte selle tibil. Pajatanud oma tavapärased jutud ära, seletas ta mingist maagilisest joogist, mida asiaadid joovad sellise joogina nagu ameeriklased kokakoolat — no et jalutad tänaval, tops näpus. Nimeks ütles arusaamatu häälitsuse ja tõlkis selle kohe ka ära — pearl tea. Pidi olema jube hea. Hiljem linnas kolades astusin sisse jaapani kiirtoitlustuskohta ja uurisin kohe järgi, et millega tegu ja palun mulle kah. Jaapanlane ajas silmad tõllaratasteks ja kinnitas, et tema sellisest imejoogist küll midagi kuulnud pole. “Chinese thing, I reckon,” arva ta. No siin neid erinevaid kohti ju igal pool, asi see mõni meeter edasi astuda. Eemal oligi hiina teikouei. Nemad teadsid jah sellisest asjast, aga neil seda polnud, soovitasid minna all-linna. Kuna ma ei plaaninud sinna niipea naasta, unustasin asja sootuks. Õhtul raamatukokku netti ruunama minnes sattus mulle ette ToGoo tearoom. Astusin sisse. Küsisin, kas neil on. Jah, on. Eideke osutas käega seinale. Menüü. No seal igast teed eksole, vahin mina seal nagu tupes noks, ei mina näe mingit pearl tead, seal igasugused puuviljamaitselised ja muud imelikud teed. Eit küsib kärsitult, et millist teed tahan. Pearl tead noh. Segaduses selgitan, et pole enne joonud, pole aimugi mida otsida. Sellepeale ütles eideke omaette “Classic” ja hakkas sheikeritesse asje panema. Paari minutiga oli jook valmis. Tänasin ja uurisin, et mis värk see siis on. Ega ma siis igast imelikke asju kah suhu aja, seda enam et aasiast, pärast silmad löövad tuld, kaas maas või põhi alt läinud. “Tea with milk”. Ahah. Kõik minu lootused maagiast purustatud, astusin õue. Teadupärast mina piima ju ei joo. Noh, aga kõike peab elus proovima, nagu ütleb minu õnnetoov malaisia pervert, keda nägin hiljem raamatukogus, ja asusin lürpima. Hea oli ta küll, “pärliteks” on kisselliklimpe meenutavad moodustised joogi põhjas, sellepärast siis ka kõrs, mis on nii jäme-nii jäme. Ja suhkrut oli mehe eest. Joon kindlasti ka tulevikus.

Seinal asuvast menüüst sai aga valida pärlitee erinevaid maitseid.

Jälle üks kogemus juures.

+1.

http://farm6.staticflickr.com/5487/10728562905_4a9d455a09_z.jpg

Kommentaarid: hetkel 2

Hinnangute andmisest

8.10.2012 Auckland Uus-Meremaa

08. oktoober 2012, Auckland

Oma hinnagutes olen ma karm aga õiglane. Näiteks kõige inetum asi on blondeeritud asiaat ja kõige lollim inimene purjus ameerika blondiin. Kuigi ma tean, et hinnanguid ei tohi anda, sest need põhjustavad jamasid erineval tasemel, olgu selleks purjus ameerika blondiin, kes google translatori abil siia jõudnud (googeldades ennast) või veelgi ohtlikum — hinnaguid andes ei aktsepteeri ma asju nii nagu nad on ja seega piinan vaid ennast. Aga on ka muud jama nende asjadega.

Ma pean ümber vaatama kogu oma hetkeseisundi, sest on selle õnnetu blondiiniga kuidas on, aga nüüd tuleb välja, et kõige lollim on hoopistükis ikka see eestlane, kes peeglist vastu vaatab, nina päikesepõletusest lilla ja nahka ajav. Jap, ma olen kõige lollim inimene, keda ma eales näinud.

No enese kaitseks ütlen, et lõppkokkuvõttes vahet tegelikult ei ole, tegemist on ainult ebaoluliste detailidega, mis tegelikult mitte mingit rolli ei mängi. Nimelt siis täna kaarti uurides ja suuremalt välja zoomides avastasin, et see, mida ma arvasin olevat Uus-Meremaa idakallas ja see, mida ma pidasin läänekaldaks, on tegelt puha vastupidi. No mina olen ikka maalaps ja orienteerun päikese järgi. Aga selle peale, et ma teiselpool ekvaatorit olen, ma nagu kohe ei mõtlenud ja nüüd siis oioi, oli minu üllatus suur. Eks käis peopesagi otsmikul laksuga ära, kui enda üle raamatukogus irvitasin.

Vat see on see hinnagute andmine, lõpuks oled ikka ise loll.

Niiet kõik need postitused, milles on mainitud ilmakaari, need on tiba viltu. Ikka vaid selleks, et oma jälgi peita. Seest siiani olen ma ikka kuradi head tööd teinud, pole kohanud ühtegi eestlast veel!

Ja köögiaknast igatsevalt eesti talve poole vaadates vahtisin ma tegelt pingviinide seksikaid vettehüppeid.

Pingviinid on nii nunnud.

http://farm9.staticflickr.com/8334/8114425240_2855634fb3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8044/8114619142_1f41ceb32e_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Rännaku eelõhtu

9.10.2012 Auckland Spirituaalsus Uus-Meremaa

9. oktoober 2012, Auckland

Homme on see tähtis päev, kui ma saan valgustatuks :D No muidugi garantiisid ei anna, aga minesateaeksole. Homme õhtul kell kuus jään ma vait — vaikib nii mu keel kui meel ja seda 10 päeva järjest. Lähen meditatisioonilaagrisse. Ootus on suur. Esmalt muidugi seetõttu, et teema väga huvitab ja eelnevalt kogenud meditatisooni jõudu on ootus sedavõrd suurem. Teisalt muidugi ka idee Aucklandist välja saada ja uut näha-kogeda on täitsa meelierutav — vahitud seda linna siin küll ja ega nagu polegi tegelt midagi vaadata.

Täna tegin tutvust ka siinse kaubandusega — meditatisoonilaagris ei lubata midagi loomset, seega ostin tennised ja riidevöö. Kaubanduskeskust, kui sellist, siin ei leidnudki. On küll palju pisikesi poekesi, aga sellist suurt virukeskuselikku noortelaagrit ma ei kohanud. No ei otsinud kah tegelt niiväga. Küll sattusin mingisse suuremasse keskusesse, kus enamik poode jaapani blingi täis, silme ette tulid hellokittid ja pea hakkas kogu sellest roosast vilkumisest ringi käima, hea et ülesminevast eskalaatorist alla ei kukkunud.

10 päeva siis vaikust. See tähendab mitterääkimist, mittelugemist, mittevaatamist, mittejooksmist, mitte… jne. Kogu laagri-kursuse eesmärk on õpetada kannatustevaba elu. Neile, kes veel ei tea — kannatused tekivad pelgalt meist endist, meie tahtmistest — kui sa tahad midagi või ei lähe asjad nii nagu tahaks, kipuvad inimesed jalgu trampima ja tekib ületamatu soov hakata kohe midagi muutma, et asja endale meelepärasemaks teha. No saad midagi nii muuta, palju õnne, aga tahtmisega on justnagu mitmepealise lohega — need pead jäävad alati juurde tekkima, sestap on “pole probleeme, on väljakutsed” igiliikur. Kogu kursuse eesmärk on aru saada, kust ja miks tahtmised tulevad ja mida nendega peale hakata. Kokkuvõtvalt ja minu praeguse arusaama järgi tuleb kogu tahtmiste virrvarr meie egost, mis aga tekib, sest me ei lase asjadest lahti. Ehk siis me arvame, et meie läbielatu on meid vorminud ja meie praegusest olemusest sõltub ka meie tulevik. Ei ole nii — minevik on mäletus, mis ei mõjuta mitte kuidagi olevikku. Tulevik aga ei sõltu kuidagi sellest, mida sa minevikus oled teinud — meil on vaid käesolev hetk ja see ei sõltu millestki, see on — seega ei tasu ennast koormata mingite minevikutaakadega ega esitada tulevikule nõudmisi — võta asju nii nagu nad on, siis ei teki ei hinnanguid ega ootusi. Ja kui ei ole hinnaguid, ei ole ootusi, ei ole ka midagi, millest saaks alguse tahtmine. Ainus, mis on, on aktsepteerimine. Täielik aktsepteerimine ehk rahulolu ehk tingimusteta armastus.

Teooria on selge, nüüd praktiseerima!

Meditation Centre Dhamma Medini

PS! 10 päeva tähendab seda, et ma ei saa, isegi siis mitte, kui ma tahaks, välismaailmaga suhelda. Telefon on väljas 21. oktoobrini ja mailidele ei vasta. Palun austage seda.
http://farm9.staticflickr.com/8335/8110814877_1f6ac561d2_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Mungaelu ehk 10 päeva Vipassana meditatsioonikursusel

23.10.2012 Auckland Spirituaalsus Uus-Meremaa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis millalgi, kui Uus-Meremaa plaan tekkis, sattusin lugema ühe eesti tüdruku reisiblogi ja seal ta mainiski, et käis siinpoolsusel meditatsioonilaagris ja talle see kohe üldse ei meeldinud ja üleüldse fuck you all. Mulle see meeldis ja mõtlesin, et esiteks on juba selline kogemus väga lahe, tulgu välja mis tuleb või jäägu sisse mis jääb eksole. Teiseks olen ise meditatsiooniga tegelenud natuke ja tean juba, mida oodata ning mida loota. Kolmandaks oleks see väga rahustav uue seikluse alguses. Mõeldud-tehtud ja nii kogu see asi alguse sai.

12 päeva tagasi leidsin ennast pisikesest mikrobussist, mis vuras üle Aucklandi silla kusagile Kaukapakapasse, peal spirituaalsed inimesed, pilgud valgustatuse poole. Või nii ma vähemalt uskusin ja lootsin. Aga ju ma ei soovinud seda piisavalt kõvasti või oli mu visualisatsioon nõrk, tegelikult juhtus kõik hoopis nii (kuna ma seal ei saanud kirjutada-joonistada-laulda-tantsida, siis edasine on pelgas meenutus).

Eelõhtu

Lähen oma maailmatumasuure seljakotiga (9.5kg) bussijaama, 15 minutit enne bussi lahkumist, et kõik oleks ikka ilus ja korralik. Kokkulepitud kohast leian noormehe, kes sellili pingil loeb raamatut. Tema kõrval istub vanem naine, loeb ajalehte. Kõrvalpingil istub üks noormees ja naudib peaaegu olematut päikest. Istun tema kõrvale ja mängin natuke Crazy Pigsi. Mõne minuti pärast saabub pooljoostes üks blondiin, uurides hingeldades, kas see on see koht, kus Vipassana meditatsioonilaagri omad pidid kokku saama. Naine vastab vaikselt, et jah, on küll, aga veel on aega, busse pole kohal. Blondiin seletab suure suuga, kuidas ta nii hirmunult jooksis, sest kirjas oli hoiatatud, et bussid väljuvad täpselt kell neli. Ameeriklane. Blondiin. Jajah, sünkroonsus!

Inimesed hakkavad kogunema, neid on ikka hulgim. Lõpuks jõuavad ka lubatud valged bussid. Pakime asjad ära ja roninme üksteise võidu bussi. Minu kõrvale istub punapea kutt, kes on väga sõnaaher — saan teada, et ta ei lähe sinna esimest korda. See on ka kõik. Vähemalt ei ole tüütav jutupaunik. Kell saab neli, kuid bussid ei liigu kusagile. Ameeriklane, kes istub minu taga, hakkab enda kõrval istuva tüübiga jutustama: kuidas ikka nii saab, et kirjas ütlevad, et kell neli läheb täpselt välja, seda on isegi mitu korda rõhutatud ja kui minek on, siis ei lähegi. No jumal-jumal, sa lähed meditatsioonilaagrisse, kuhu sul kiire on!? Sellega asi ei piirdu, suhtlusvaegicus-americus ju ja nii hakkab seda loba tulema — kuidas ta pool aastat juba Uus-Meremaal, Aucklandist pole kaugemale jõudnud, kogu aeg aint pidu ja joomine, tööl käib vaid nii, et üür makstud ja joomiseks piisav summa. Kõige naljakam oli juhus, kus nad sõpradega läksid üht uut baari uudistama, sisse astudes tundis aga baarmen tibi ära, selgus, et ta on purjus peaga seal juba käinud. A-ha, naljakas-naljas. Purjus ameerika blondiin. Sünkroonsus korda kaks!

Ja siis tuleb tõehetk — ta on sakslane, kes oli kaks aastat Austraalias ja nüüd siis teeb* Uus-Meremaa ära. Mh, väga hea inglise keel, absoluutselt ei mingit sõndadeotsimist ega aktsienti! Sakslased on tavaliselt sellise karuse akstendiga, Pam Anni “LUFTHANSA!”-tüüpi, aga mitte tema. Kuid ei tee see minu arvamust temast paremaks ega halvemaks. Pigem halvemaks — tahaks vaadata, kas tal on ikka matkasaapad jalas — sakslased tavaliselt ju käivad nendega. Nagu koreakad oma vetsupaberirullidega.

Liikuma hakates tibi väsib ja vaikib. Saan jälle hingata.

Pooleteisetunnise sõidu jooksul möödume mägedest, orgudest, lammastest, laamadest, hobustest, puuviljaaedadest, vulkaanidest ja majast, mille seinale on suurelt kirjutatud “SHE SAID YES!”. Palju õnne. Sõidame üha väiksematel teedel ja järjest kõrgemale. Lõpuks jõuame sihtkohta — org kahe mäe vahel. “No network coverage” ütleb mu lollifon, olen nüüd tsivilisatsioonist väljas.

Registreerime ennast kursusele, kus anname allkirja, et me 10 päeva jooksul järgime “noobli elu reegleid” ehk ei tapa, ei valeta, ei varasta, ei seksi, ei tarbi meelemürke ja rõhutatult veel meeldetuletus, et kursus kestab 10 päeva ja varem ei saa lahkuda. Kirjutan alla. Seejärel antakse mingit suppi, koostisosadest suudan tuvastada vaid selleri. Ja supp on täiesti mage. Mitte grammigi soola. Kogemuse ehtsuse mõttes lasen asjal nii olla, kuigi sool on eraldi olemas.

Saan teada, et meie hulgas on uusmeremaalaseid, tüüp fijilt, austraallasi, jaapanlasi, mehhiklased, maoor, poolakas — Karmen Eikneri tütar ei oskaks kõiki paika pannagi — kõikidele ei jätkuks värve ega sõimusõnu. Kõikidega tuttavaks ei saa. Kokku on meid umbes nii 30-35 meest, naisi natuke rohkem.

Peale supisöömist lüüakse naised-mehed ühte ruumi ja tutvustatakse sisekorda ning korratakse üle reeglid. Eraldi rõhutatakse, et 10 päeva jooksul lahkuda ei saa, kes ei ole sellega nõus või kahtleb endas — viimane aeg on loobuda. Keegi ei loobu. Ja siis lastakse igaüks oma kambrisse, milles on voodi, öökapp ja nagi. Ei midagi üleliigset, ei miagi mugavat — kõike selleks, et lasta maitsta mungaelu.

Kell 8 algab esimene meditatsioonikord. Mediteerimishalli lastakse nime järgi ja palutakse üles otsida matt ja padi, millel nimi peal. Minul on eelviimases reas, väga uhke.

Lindilt lastakse guru pöördumist, milles ta tutvustab uuesti reegleid ja kordab üle mittelahkumise reegli ning annab viimast korda võimaluse lahkumiseks. Keegi ei lahku. Noja siis kordame kooris kõik reeglid üle ning anname lubaduse 10 päeva jooksul mitte rääkida, noobel vaikus. Ja hakkame aga mediteerimisega pihta. Lõpetame kell 9, peseme-harime endid puhtaks ja läheme magama.

Kõik tundub siin nii tore, nii lahe, nii vahva, kuniks avastan, et radikas ei tööta ja väljas on sama külm kui toas, sest aken on kogu aeg lahti olnud. Ja on tähistaevas, mis tähendab väga külma. Egas midagi, võtan magamiskoti välja ja mõtlen, et nii ongi lahedam — ei ole vaja mingeid mugavusi, seda lahedam ju kogemus on.

Lähen magama.

Esimene päev

Ärkan natuke enne õiget aega, ehk kolmveerand neli hommikul. Magada oli hea, uni oli hea. Öisest metsas hõigub üks lind vahetpidamata kurvalt.

Kell 4 lüüakse kongi. Panen kärmelt riidesse, ei lase ennast külmast häirida. Lähen peamajas asuvasse vannituppa ja löön kikud läikima. Viin hambaharja tagasi enda tuppa ja viskan veel korraks pikali. Kong hüüab uuesti — kutsub mediteerima. Kell on pool 5.

Lähen mööda mäekülge sikk-sakkikujulisest rajast üles mediteerimishalli. Vaikselt lähen enda kohale, panen teki jalgade peale ja kukun mediteerima. Tänane ülesanne on hingata rahulikult-loomulikult ja jälgida hingamist. Lihtne! Njaa, mitte niiväga tegelt. Jah, korra küll, aga katsu sa jälgida hingamist, kui üks mõte ajab teist taga ja tähelepanu libiseb hingamiselt mõttele. Üha uuesti ja uuesti jälgin õhu liikumist. Ja uuesti. Uuesti. Ja uuesti. Ja lüüakse kongi. Möödunud on 2 tundi, käes on hommikusöök.

Hommikusöögiks pakutakse kaerahelbeputru, kuivatatud ploomidest ja rosinastest tehtud keedist (mõlemad koostisosad vees keedetud natuke. ⅔ vilju, ⅓ vett.), keedetud õunalaaste, hapukoort, linaseemneid, mingit puru, millest ma ei saanud lõpuni aru, et millega päriselt on tegu. Ja puuvilja (õun, pirn, kiivi, apelsin). Võib võtta ka müslit, maisihelbeid, saia-leiba (peaagu nagu meie põrandaleib, kuid rohkem hapu ja seemnetega). Leiba-saia saab ka röstida ja peale määrida pähklivõid või tavalist võid. Kogu söök on taimne, järgides reeglit mittetapmisest. Jookideks on kummelitee, must tee, kohv või viljakohv (karo).

Söön rahulikult ja vaatan kuidas päike tõuseb, kiiret pole, järgmine mediteerimisseanss on kell 8, seega poolteise tunni pärast.

Peale sööki lähen vaatan, kuhu jalutamisrajad viivad — Aucklandis viimasel õhtul tuli välja, et minu toakaaslane on laagris käinud ja soovitas vaadata metsas olevat koske, pidavat ilus olema. Lähen rahulikult ja uudistan — mõlemad mäeküljed on kaetud tiheda metsaga, lõunapoolsel mäeküljel, kuhu me ei pääse, sest seal pole radu, on rohkem palme ja suuri sõnajalgu, põhjapoolsel, kus meie jalutusrajad on, on rohkem peenemate lehtedega puid ja väikeseid sõnajalgu. Lõhn on alguses natuke häiriv, meenutab kergelt virtsalõhna — kõdunev pinnas.

Jalutan mööda rada ja satun metsas asuvale lagendikule, kus on korralik hooldatud muru ja vaade vastasmäele — väga kena. On just päikesetõusu aeg, minupoolsel mäeküljel juba päike paistab, vastasküljel mitte.

Mööda rada edasi minnes lähen sügavamale metsa, jalutan sõnajalgade all. Lisaks suured mägipalmid ja muud meile talveaedadest tuttavad taimed. Kuniks jõuan koseni — see on paljas äkiline kivikalju, kust vesi alla niriseb. Huvitab. Omatmoodi ilus. Radamööda tagasi liikudes jõuan tagasi lagendikule ja jalutan tagasi keskusesse. Pikutan pisut kuniks lüüakse kongi. Jälle mediteerima, sedapuhku peab mediteerima kuni kella 11-ni. Vajadusel võib mediteerida ka oma toas, aga seal on külm, sinna ei taha minna.

Guru laulab iga mediterimisseansi alguses laulu pali keeles ja kordab üle, mida on vaja teha ja annab näpunäiteid. Observe your breath, be aware of it. And if the thought comes, smilingly try again. No ma siis üritan. Ja üritan. Suunurgad on naeratusest valusad. See on loomulik, et pikalt ei saa tähelepanu hingamisel hoida, sest mõtte jälgimine on siiski meele esmane tegevus olnud kogu eelneva elu.

Ja jälle kong. Mediteeritud on nüüd 5 tundi.

Lõunaks on nuudlid aedviljadega, kahte sorti salatit (riivitud porgad ja rosinad ning lehtsalatid, spinat, hiinakapsas jne). Lisaks veel kergelt keedetud kapsalehed. Ja puuvili. Joogiks samad asjad mis hommikul.

Ja jälle peale sööki vaba aeg, sedapuhku siis kuni kella 1-ni. Sisustan selle keskuse ees oleval murul pikutades ja metsas paar tiiru tehes. Vennad kas magavad tubades või istuvad tubade ees porchidel (veranda?), mõned käivad ka dussi all. Aru on saada, et igavus võtab maad.

Kell 1 on gong. Ja jälle mediteerima. Jälgin hingamist, hingamist, hingamist, mõtet, mõtet mõtet, oih! Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja nii see aeg möödub. Guru teatab, et mõttes ei tohiks olla kauem, kui 5 minutit, selle ajaga võiks ikka aru saada, et oled mõttesse vajunud. Hingan kergendatult, nii uimane ma nüüd kah pole, saan mõttelt suht ruttu sabast kinni.

Saalis on nihelemist, köhimist, nohisemist, aevastamist, lurisemist, raskemalt hingamist. Vahel mõni puukski.

Ja jälle gong, kell on 5. Õhtusöögiaeg. Õhtusöök on uuel õpilastel (kes ei ole enne kursust läbinud) puuviljad ja tee-kohv-karo, vanadel õpilastel ingveritee sidruniga. Õhtusöögiks on aega tund.

Kell 6, kong. Taas guru laulab ja räägib ja meie üritame. Üritame kogu väest. Kell 7 on 5 minutiline paus, siis vaatame tund ja veerand guru jutlust, miks me täna seda harjutust tegime, mis on mõte ja kuidas see tuleb jne. Ja saame kätte juhendid järgmiseks päevaks.

5 minutit pausi ja mediteerime kella 9-ni.

Kell 9 kuni pool 10 on eneseharimisaeg ja siis magama.

Seega mediteerisime päeva ca 9,5 tundi.

Teine päev

Öösel on pilve läinud, seega ei ole enam nii külm. Hommikused rituaalid tehtud, hakkan mediteerima. Tänaseks ülesandeks on vaja tunnetada õhu liikumist ja õhu puudutusi ninas või nina all. Suhteliselt lihtsa vaevaga saan asja käppa. Tunnetan ninasõõrmeid ja saan testimata aru, et rohkem õhku läbib paremat ninapoolt. Tunnen ka kohta, kus õhk puudutab nina lage.

Hommikusöök on sama, mis eelmisel päeval. Ju rutiini pärast. Etteruttavalt ütlen ära, et hommikusöök terve kursuse ajal ei muutunud.

Peale hommikusööki, mediteerimist alustades, ütleb guru, et mõtet võiks suuta hoida vähemalt minuti. Suudan juba rohkemgi, see muutud tundidega lihtsamaks.

Lõunasöögiks on makaronid ja tomatikaste erinevate salatite ja vees kuumutatud aedviljadega. Lõunapausi ajal jalutab minust mööda saksa tsikk, suur seljakott seljas ja padi kaenlas. I’m not your fucking cup of tea, I’m a party girl! Mõttes muigan.

Peale mediteerimist saan vaatluse tulemusena teada, et ka õhtusöök ei muutu, ikka joogid ja puuviljad.

Õhtul guru jutlusel ehk diskursusel tunnen ennast kõrvusttõstetuna, sest vana selgitab ego tekkemehhanisme ja klammerdumisi ning muid inimeksistentsi kõrvalprodukte — olen selle arusaamisel olnud juba pikmat aega, nüüd sain veelkord kinnitust, et see asi ikka nii kipub olema.

Peale pisukest puhkust on viimane meditatsioon ja teine päev loojub mägede taha.

Kolmas päev

Hommikul ennast harima minnes tervitab mind meie kambrimaja kõrval kasvava põõsa oksal istuv opossom. Meelde tuleb minu esmane reageering, kui seda elukat esimest korda nägin — istusime sõbraga õhtul Austraalias Bundabergis pargis ja sõime jube rämedat pitsat kui korraga näen aeglaselt puu otsast alla ronivat meeletult paksu persega oravat. Näitan sõbrale looma, et vahi perset noh, hea söögi peal. Sõber tutvustab mulle opossumit. Opossum muidugi on nii suure kõtsi mõõtu, nii 6 chiuauat või midagi :P Aga mina olen dirrrty blond.

Opossumit näen veel kolmel korral, erinevatel päevadel. Lisaks veel paaril korral jäneseid.

Kolmanda päeva ülesandeks on tunneta sensatsiooni nina all. Oi ma näen vaeva — mis sensatsiooni? Mediteerin isegi lõunavaheajal, et asja selgeks saada. Lõpuks saan asja käppa — peale pingsat tunnetamist tunnen nina all pisikest võnkumist või justnagu kergeid torkeid vms. Olen õnnelik.

Täna saan minna ka asendusguru-õpetaja juurde, kes küsib, kuidas tunnetamisega lood ja kas saan ikka hakkama. Kuna me ei ole inglise keelt esimase keelena rääkiv, räägib ta minuga nagu ma olen vaimselt alaarenenud, et mitte öelda idioot. Noogutan talle kohtlaselt ja vaikselt ütlen, et tunnen õrna vibratsiooni, oskamata isegi eesti keeles sensatsioonile tunnet anda.

Õhtusel diskursusel saan teada, et vana mõtleb sensatsiooni all absoluutselt igat tunnet — olgu selleks valu, puudutus, kihelus jne. Korraks hakkab seedekulgla lõpposa produkt 100-le kraadile lähenema: ütlenud siis kohe! Ma juba eile ju tundsin, kuidas õhk nii sisse, kui välja hingates tekitab sensatsiooni. Urood.

Hoolimata pisikesest segadusest, lähen magama õnnelikult ja rahu täis.

Neljas päev

On tekkinud täielik rutiin, ainukeseks uueks tegevuseks on lõunapausil pesupesemine. Muu on kõik sama. Vaid lõunamenüü muutub — iga kord on midagi, milles on kasutatud spinatit, kartulit, ingverit, tangu, kõrvitsat jne. Ja ülepäiviti on lõunasöögi kõrval ka midagi magust — kas koogitükk või küpsis, vahelduseks puuviljale.

Neljanda päeva ülesandeks on tunneta kogu nina, nii seest kui väljast. Ikka need sensatsioonid. Kuna pind on palju-palju suurem, kui ninaalune, on alguses suhteliselt raske tunnetust kätte saada. Aga harjutamine teeb meistriks, mis seal ikka. Ja kuhu mul joosta — ainult nuttes metsa, kus opossumid mind ära söövad. Kui maoorid ette ei jõua. Pealelõunal saan tunnetused käppa ja juhtub midagi väga imelikku — tunnetan nina kohal justnagu energiapalli, mis õrnalt mind puudutab. Silme ette tuleb Avatari lendav puuseeme, kui ta kutti tunnetas. Väga pühalik. Jälgin seda tunnet terve pärastlõunase aja, ise hirmus õnnelik. Õhtusöögile minnes mediteerimishallist väljudes on taevas tugev vikerkaar, ulatusest ühe mäe tipust teiseni. Mõtlen, et see on tingimata mingi märk, ma teen midagi õigesti.

Rutiin on, aga kõik on ikkagi väga lahe, tore. Vibe on meeletult lahe ja chill.

Viies päev

Täna on see suur päev, kui meile õpetatakse Vipassanat. Arvasin, et me seda õpimegi, aga ei — me õppisime anapanat alguses, et meelt rahustada ja fokuseerida piisavalt täpseks. Seetõttu on päevakavas ka väike muudatus — pealelõunane mediteerimine on jagatud kaheks osaks — guru õpetus poolteist tundi ja siis poolteist tundi harjutamist.

Peame nüüdsest jälgima tervet enda keha ja erapooletult tunnetama igat aistingut, olgu see positiivne (nt hoodie puudutus nahal, tuuleiil) või negatiivne (valu, sügelus vms). Reageerida muidugi ei tohi — kui valu, siis lihtsalt natuke peatud ja selle asemel, et reageerida: “Aia! Tra krdi valu, mine vttu!” peab asja võtma neutraalselt: “Valu…” ja siis järgmise keha piirkonna ette võtma. Uurimisjärjekord siis järgmine: pealagi, parem silm, vasak silm, nina, kael, parem rind, vasak rind, kõht, alakõht, parem ülakäsi, parem ranne, parema käe sõrmed ja sõrmeotsad eraldi, siis vasaku käe kord. Seejärel mõlemad jalad kuni varavaste otsteni. Ja siis uuesti jälle. Ja siis uuesti. Olen pisut pettunud, lootsin õppida midagi muud või mõnda trikki, aga nojah. Kui nii siis nii. Ja nüüdsest peame iga päev kolma korda 1 tund mediteerima liikumatult ehk “you cannot open your eyes nor your legs or move”. Saan hakkama, olen uhke :) Aga ära ei väsi mitte selg, seda ma olen ju tugevalt hooranud, vaid kann — tänu hooramisele on kannilt pekk maas ja veri jääb seisma, tekitades alguses ärasuremistunnet ja viimasel veerandtunnil on valu põrgulik. Avastan, et valule mitte reageerides, lihtsalt vaadeledes ja siis tähelepanu mujale viies (teine keha piirkond) muutub valu kordades väiksemaks, hoolimata kui suur ta enne oli. Vana seletabki õhtul, et valu on aisting, mida tähelepanu suurendab kordades suuremaks.

Magamisega on tugevad raskused, kugi voodisse lähen kell pool 10, ei jää ma enne magama, kui 11, pool 12. Ja ka siis on und kuni kella poole kahe, kaheni. Nii ma tiksun igal ööl alates teisest ööst. Aga midagi häirivat ei ole, hommikul unine ei ole, vastupidi. Olen aru saanud kogu selle perioodi jooksul, et inimesel on vähemalt kahte moodi mõtteid — ühed on sellised, mis tekivad mingi tegevuse, sensatsiooniga seoses. Need on sellised analüütilised ja ei ole väga hullud, neist saab kergesti jagu, kuna awareness (kuidas seda nüüd siis tõlkida? Kohalolemine?) ei kao ära, vaid jääb justnagu tahaplaanile. Teine tüüp on väga müstiline. See on see uimasus või unistus — kohalolemine lihtsalt kaob ära, asendub mingi täiesti absurdse või asjasse mittepuutva mõttega ja kui sa saadki aru, et mõte on kusagil rabas või veel kaugemal, siis sa ei mäleta enam, kus sa oled ja mida tegema pidid. Siis peab silmad avama ja tagasi reaalsusesse jõudma. No näiteks mõned mõtted: ma nägin, kuidas me mingi jaapani kutiga korjasime põrandalt mingeid kaarte, kus jaapni multikategelased peal. WTF? Või siis ma sattusin situatsiooni, kus ma keerasin mingit toru seinal, aga ei saanud hakkama. ??? Just. Hakkasin siis mina seda asja päris täpselt vaatlema, et mis siis juhtub ja kuidas see jama kõik alguse saab. No ega ma palju targemaks ei saanud, küll aga ma märkasin, et kui see mõte tuleb, siis teeb keha väikese võpatuse. Või siis suure. Aga võpatus on olemas. Seda saab hästi tunnetada, kui mediteerida sirge seljaga, siis on see selgelt tunda. Kui olla kössis või istuda toolis on see võpatus olemas kah, aga lihtsalt raskesti märgatav. Aga kust see mõte alguse saab, see on nüüd küll täielik mystique.

Kuues päev

Oeh, täna on meil ellujäämiskursus — uus päevakava on siis järgmine: hommikul kaks tundi, peale hommikusööki poolteist tundi vabalt, siis tund aega liikumatult ja siis poolteist tundi vabalt mediteerima. Peale lõunat jällegi poolteist tundi vabalt, tund liikumatult ja jälle poolteist tundi vabalt. Ja õhtul tund liikumatult, siis diskursus ja siis vabalt. Õnneks on vabade ja liikumatute vahel 5 minutit pausi, kasutame seda selleks, et mäeküljelt alla jalutada, hekis mõnda õitsevat põõsast nuusutada ja siis tagasi. Naiste poolelt tuleb ikka päris tugevat nihelust, ohkamist ja hammastekrigistamist. Ei teagi, mis neile raskem on, kas see, et silmi ei tohi avada või jalgu.

Seitsmes päev

Ülesandeks nüüd keha jälgimine ülevalt alla ja alt üles, siis otsast peale. Saan hakkama probleemideta. Küll aga on minus tekitanud tugevat tuska guru eileõhtune väide, et kehal tekivad valud on eelnevate elude valud, mis energiakehas alles hoitud ja mis erapooletult vaadeldes kaovad jäädavalt. Ma usun uuestisündi, aga dogmadega sellist tehnikat segada ei ole päris aus. Kuigi jah, imelikud need meditatsioonis tekkivad valud on — alati kui ma mediteerisin, juba enne laagrit, tekkis mul kolmanda silma kohale tugev valu. Kuna mediteerimine pidavat aktiveerima käbikeha, ajasin selle alati selle süüks. Kolmandal päeval laagris oli see valu kõikidest valudest üle. Peale keha tunnetamist ja aistingute vaatlemist kadus see valu jäljetult. Seejärel tuli tugev valu parema silma kohale, kuidagi teadsin, et see on kuul, mida ma olen kunagi saanud. Ka see kadus. Siis tundsin ma keha läbivat valu — rinnast seljani — arvatavasti piigi või suure noaga tekitatud. Infarktivalu, külje ja selja pussitamist. Kõik need valud tulid mittekusagilt ja kadusid mittekusagile. Vana tahab, et me saaksime aru, et mitte miski siis elus ei ole jääv, kõik on muutuv, selleks ka need tunnised liikumatud istumised — et suurendada enda tahtejõudu ja mõista, et ükskõik, kui valus või ebamugav või meeldiv miski ka oleks, see kõik muutub — ära klammerdu, sest klammerdumine hakkab kohe tekitama negatiivseid tundeid, kui muutus toimumas või toimunud. See kogu selle tehnika ideoloogia, praktiliselt tunnetame seda iga päev, sest reaalses elus ei saada sellest aru. Jälle midagi, millest ma olen ilma laagriskäimiseta aru saanud. Ja mitte pool aastat tagasi.

Seitsmend päeva lõpus saan teada, et on seitsmes päev — kuna päevad on ühesugused ja ajal ei ole mingit tähtsust, on aja tunnetus segamini läinud ja ma arvasin ekslikult, et tegemist on kuuenda päevaga.

Tagantjärele võttes oli see kõige raskem päev, emotsionaalselt — dogmade sissetoomine pettumus ja vaimu väsimise-tüdinemise tõttu.

Kaheksas päev

Tunnen ennast jälle väga rahulikult ja toredalt. Täna peame suutma ennast tunnetada ilma suuremate aladena — pea, ülakeha, käed korraga, alakeha, jalad korraga. Peale pisukest harjutamist saan hakkama. Pärastlõunasel kordamisel toob vana sisse mõiste “free flow” ehk sa pead oma keha tunnetama nii täpselt, et tunnetad keha energia võnkumist — see ongi see avatari puuseemne tunne, mida tundsin varem. Kui nüüd keegi ei saa aru, mis mõttes energia võnkumist ja keha on ju mateeria, siis nüüd suur uudis — maailmas ei ole ühtegi asja, mis oleks tahke — kõik on võnkuv energia, mis siis võngub erineval sagedusel. Võiks füüsikatunnis rohkem tähele panna.

Suudan kohati juba tunnetada freeflowd — seda kätel, jalgadel. Keha ja peaga on raskem.

Üheksas päev

Täna peame oma keha suutma tunnetada aistinguid kehal liikudes sujuvalt ülevalt alla ja alt üles, justnagu skanneriga. Lisakve veel keha läbivalt — kõhust sisse ja seljast välja. Saan hakkama. Suudan freeflowd tunda üle keha.

Kümnes, viimane päev

Tänane ülesanne on suuta tervet keha tunnetada. Lisaks antakse juhiseid ja kontrollpunkte tulevaseks ajaks — kui igas kohas freeflowd suudad tunda ja keha enam ühtegi aistingut ei tunne, siis võid kontrollida oma tähelepanu, viies fookuse x punkti ja vaadates, kui kiirelt tunned seal freeflowd. Suudan ise kusagil 2-3 sekundiga, kohati aeglasemalt. Kuigi aistingud on kealt kadunud, on otsmikule tekkinud “paksud kohad” ehk siis mittevalutavad, õrnalt tunnetatavad kohad, mis iga seansiga oma kohta muudavad. Need jäävad lõpuni, neist lahti ma ei saanud.

Kümnendal päeval võime taas rääkida, the seal of noble silence is broken. Ja naised-mehed lastakse kokku. Naiste suhtlemisvaegus saab nüüd rahuldatud, tundub nagu suure paisu tagant on lahti lastud vesi, möla on igal pool, mis peale 10 päeva vaikust väsitab meeletult.

Vahetan mõne inimesega kogemusi, tuleb välja, et inimeste jaoks oli kõige raskem olla vait ja selg ei kannatanud tunniajalisi istumisi. Samuti on huvitav viia kokku mulje inimesest, keda sa oled 9 päeva vaid jälginud ja tema tegelikku olemust — tüüp, kes kogu aeg mediteeris, liikumatult, jättes endast joogi mulje, on tegelt valjuhäälne vend, kes naerab iga asja peale, on väga suhtlemisaldis ja lõbus. Vend, kelle ma mõttes “Diegoks” ristisin, sest ma olin kindel, et ta on mehhiklane, on tegelt kiivi, kes rännanud väga paljudes kohtades, põhitegevuseks surfamine ja laagris 6 kord. Pontsoga alati ringi laskev tüüp, kes oli väga prantslase olekuga on tegelt kah mehhiklane ja tüüp, keda ma pidasin kohalikuks, on tegelt ameeriklane. Ainuke, kes minu ettekujutust ei purustanud, oli minu naaber, jättis endas mulje kui rahulik korralik kiivi, keda ta ka on.

Naiste loba ees metsa põgenedes kuulen, kuidas keegi mägib metsas trummi — see on ainuke inimene, kelle nimi mul meelde jäi — jaapani kutt Karo, kes tunnistab, et rääkimine ja kuulamine on tõsiselt väsitav. Ta inglise keel on asiaadi kohta väga hea. Ja ta on vägagi chill vend, kuigi jättis endast närvihaige mulje. Väga chill bro.

Oi ja viimasel päeval läheb lahti palagan! Kui guru on rääkinud egotust teiste teenimisest ja tagasihoidlikusest, siis tema teod on risti vastupidised — viimasel päeval pannakse välja riiulite kaupa raamatuid, millel kõigil guru nimi peal. Lisaks näidatakse filmi, kus guru sees, tutvustatakse ideesid, kuidas meie suur guru tahab üht ja teist mediteerimiskeskus ehitada ja kuidas ta tahab selle lehtkullaga katta ja seda teha ja seda teinud ja halleluuja. Kui kuulen õpilasi rääkimisel kasutamas guru väljendeid ja tema mõtteid kordamas, tekib väga paha tunne, nagu oleksin sattunud kusagile okulti. Jube. Jälle jooksem metsa ja loodan, et see asi lõppeks kiiremini.

Õhtusel diskursusel räägib guru loomulikult ka endast, kuidas ta siia teele sattus, mida korda saatnud ja viimase hoobina väidab ridade vahel, et on taaskehastunud Buddha. Mul ei ole sõnu ja kui oleks, siis ei saaks ma neid lausuda, sest suu on okset täis.

Üheteistkümnes päev

Hommik algab nagu ikka, kuid mediteerimise asemel räägib guru, kuidas edaspidi käituda, kui tihti mediteerida, kuidas ja kus jne. Inimene on ennast minu silmis nii täis teinud, et tema hääl ja aktsient hakkab mulle vastu.

Koristame oma toa ja kõik hooned ning siis veel viimane propagandamekine film, mis osasid inimesi liigutab pisarateni, minus tekitab tülgastust, ja siis veel viimane palve annetada ükstapuha kui palju ja saabuvad bussid, mis meid tagasi Aucklandi viivad. Arusaadavalt olen ma üks esimesi, kes bussi jookseb.

Bussis on mu istmekaaslaseks austraalia naine, kellega natuke lobiseme, kuid üldsiselt kulgeb sõit vaikselt. Kui Aucklandi bussijaamas maha saan, haaran oma koti ja kaon hosteli poole. Viskan viisakusest kõigi poole käppa ja kadunud ma olen.

Minult said nad hambaharja ja pooliku tuubi hambapastat. Ja sedagi seetõttu, et unustasin need vannituppa.

Järelsõna

Fantastiline kogemus! 10 päeva tsivilisatsioonist välja, muretuna lihtsalt enda keha tunnetada ja sisemaailma pilku heita on väga lahe. Ja need tunnetused ja aistingud… no seda peab ise kogema.

Kolmanda päeval sain aru, kui selge mu mõttekäik on, kuidas mõte ei hüppa ja suudab keskenduda ühele asjale. Ühel hommikul tunnetasin, mida teeb kohv meelega — jah, ta nn äratab üles, aga mis hinnaga! Mõte hüppab ringi, kontrollimatult ja kasu asemel teeb rohkem kahju — kui hommikul üles ei saa, siis külma dussi või külma vett näkku ja kaelale. Aga mitte kohvi. Kohv mõttetööd tehes on nagu küünla kustutamine bensiiniga.

Sain kinnitust, et see, kuidas ma olen reaalsusest filosoofilisel tasemel aru saanud, ongi nii, saanud seda näha ka teiste nurkade alt. Lisaks on muidugi tekkinud ka hulgaliselt uusi küsimusi ja arusaamisi.

Aga guru jutt ja teod, mis ei kipu ühte sammu astuma ning lisaks veel annetuste kuidagi väga sitamaitseline kerjamine… see kõik rikub selle tunde ära. Tilk tõrva meepotis…

Kas ma julgen soovitada? Jah, kindlasti! Kui huvi, siis sarnaseid kursuseid korraldatakse üle kogu Maa, igal pool on see ühte moodi. Eestile lähim keskus peaks olema Inglismaal. Aga asja peaks kaine mõistusega võtma, kuulake sisehäält ja otsustage ise, kuidas ja mis, ei tohi unustada, et tegemist on lihtsa enesejälgimisetehnikaga, mis ei ole leiutatud ühe birma mehe poolt, kuigi see birma mees tahab seda justkui õpilasi uskuma panna.

Kas ma lähen/läheks ise uuesti? Ideaalis ma läheks kusagile, kus juhendajaks, abistajaks tavaline treener, mitte mingit tsirkust tegev õpetaja, kes väidab, et parandab maailma. Humble self to others mu perse.

Tagasi hostelis avastan, et mu iPod on peale 4 aastat kutupiilu. Märk sellest, et ei tohi ennast muust maailmast eralda :P

Peace!

http://farm8.staticflickr.com/7309/10697247663_32b3ef4ca0_z.jpg
http://farm8.staticflickr.com/7367/10697073846_9200f8d104_z.jpg
http://farm3.staticflickr.com/2810/10697010825_6d9ca873a8_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3791/10697065014_0c84576853_z.jpg
http://farm3.staticflickr.com/2831/10697807553_b8222f3d12_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3696/10697618375_6fe7ac1033_z.jpg
http://farm6.staticflickr.com/5476/10697672274_db7576d5c9_z.jpg

Kommentaarid: hetkel 2

Tauranga ehk an eye for an eye makes the whole world blind

26.10.2012 Tauranga Uus-Meremaa

Peale seda, kui ma Aucklandi naasesin ja sain toanaabriks täiesti vapustava prantuse kuti*, puhkasin paar päeva jalga ning sõitsin Aucklandist ära. Ostsin pileti Rotoruasse, kuigi hostel oli kokku lepitud Taurangasse. Miks siis Rotourasse? Ma ei tea, hajameelsus või mingi märk? Igal juhul lahenes kõik õnnelikult, sest Uus-Meremaa võib olla riigi tasemel vägagi tagurlik, aga näiteks bussipileti ostes võid sa muuta absoluutselt kõike andmeid, alates alguspunktist ja sihtpunktist, lõpetades kuupäeva ja reisija nimega. Tasuta. Ja bussiga reisida on odav — InterCityga maksin 4 tunnise sõidu eest 14 dollarit. Peaagu ju tasuta!

Hetkel olen Taurangas, see on Uus-Meremaa suuruse järgi kuues linn, 4 tundi Aucklandist allpool. Tundub väikelinnana, mida ta numbrite järgi ei ole. Aga tegemist Uus-Meremaa tähtsa ärilinnaga, kuna siin on läbilaskemahult kõige suurem sadam. Air New Zealandil on siit otselennud Sydneysse. Kohalikuks looduslikuks vaatamisväätuseks mägi, Mt Maunganui (232 meetrit, maoori kelles Mauao). Lisaks peaks siin ümbruses, paari tunni kaugusel olema Hobbiton ja kuumaveeallikad, -mudalaukad, ainus Uus-Meremaa merevulkaan, mis on aktiivne ehk White Island. Kindlasti plaanin seal ära käia, maastik nagu kuul, ühtegi elavat hinge seal pole. Ja muidugi maailmakuulus Champagne Pool ja Lady Knox Geyser.

Esmamulje hostelist, kus peatun — Bell Lodge, on mälestusitekitav — sain kätte oma nummerdatud kastikese, nummerdatud taldrikute, nummerdatud nugade-kahvlitega — Bundaberg tuli jälle meelde. Nagu kohalike käest kuulnud, siis ka õhkkond on sarnane Bundabergile — naisomanik on lahe, aga mees… pesueht pommikoer. Workers & Divers of NZ! Aga siin on radikad, mida Bundabergis ei olnud — seega ei pea külmetama. Või nii ma naiivselt arvasin. Radikad on timmitud 20 kraadi peale, peaks nagu mõnus olema. Aga radikad on taimeriga varustatud, see tähendab, et kui selle käima lükkad, siis hakkab taimer tunnist ajast maha lugema, tunni aja pärast lülitab ennast välja, olgu sees -10 või +18, vahet ei ole. Ja siis peab jälle sisse lülitama. Niiet arvake kolm korda, kui soe siin öösel on ja mitu korda ma neid sisse lülitan. Ja täna oli öösel 3 kraadi sooja. Et pilti veelgi nukramaks ajada — mul ei ole tekki, sest mulle ei ole seda ju vaja — mul on magamiskott!

Aga mis ma ikka maalin pilti nii nukrates toonides — ma olen ju nomaad, mida mulle ka vaja! Hoolimata sellest, et ma pole eales nii palju ühe nädala eest maksnud hostelis! Fuck or be fucked. I was fucked. Aga positiivse poole pealt — tänan kõiki kaasmaalasi, et te nii hea mulje olete jätnud! Mind bussjaamast peale korjanud hosteliomanikinna teatas kohe oma kriiskaval häälel, et tema ei ole rassist ega midagi, aga jaapanlased ja eestlased on tema lemmikud. Et korralikud, sõnapidajad, rahulikud ja mõistlikud inimesed. Üritan omalt poolt seda pilti mitte muuta ja oma doodie bagiga silmaalla mitte sattuda.

Maailma väiksus sai taaskord tõestatud, kui tuli välja, et ma tean ühte kahest eestlasest, kes siin peatuvad — nimelt on tegemist minu paralleelklassivennaga gümnaasiumist. Pisi-pisike maailm.

Noja kõige tähtsam ehk siis Wi-Fi. Linnas raamatukogu ja infoputka juures on päevas 25 mega tasuta, aga sinna ma kõnnin üle poole tunni. 400 mega tasuta on siin lähedal supermarketi taga bensukas, väide kontrollimata. Ja hostelis on nett 100 mega 10 dollarit. Et asja selgemaks teha — 10 NZD on umbes 60 eurosenti. Nii ma vähemalt olen enda jaoks asja selgitanud.

* Ah et miks siis vapustav kutt? Kutt on 5 päeva Aucklandis ja käib iga päev üürimiseks vaatamas 4-5 korterit ning iga kord, kui helistab kusagile korterikuulutuse peale, valetab silma pilgutamata, et tal on töö olemas, vaja kiirelt saada normaalset korterit, ühele. Tegelikkus on aga pisut teistsugune — tal pole tööd ja kuu aja pärast tuleb ta tüdruk talle järele. Vaat kus valetab siis? No… Vend seletas mulle maailma asjad lahti — lihtsam on alati saada tööd, kui normaalset korterit. Ja kui korterit üürid, siis alati üüri ühele, sest muidu hakatakse tõstma üürihinda, aga kui sa hiljem kahekesi sees elad ja ütled, et sõbranna külas, siis kedagi ei koti. Ja ei tasu üürida aasia inimeste käest või korterit, kus korterikaaslasteks aasia inimesed. Erandiks jaapanlased. No sellest olen ma jaha aru saanud, et eriti just see riik, mis pooleks löödud ja põhja poolt valitseb kuri onu, et need inimesed on valgetele mõistetamatud…

No aga kas tööga nii lihtne on? Esmaspäeval, Labour Dayl, kui kõik kohad suletud, pani vend soliidselt riidesse ja ütles, et läheb nüüd tööd saama. Tuli kahe tunni päras tagasi ja ütles, et homme on kahes kohas proovivahetused. Mitte mingites mõttetutes kohtades, vaid Sky Citys — Sky Toweris asuvates kallites kohtades. Mul ei tulnud piuksugi suust välja, hoolimata sellest, et mul oli karp lahti. Ameerika tibi meie toas soius, et ta ka otsib, aga ei leia kusagilt. Tüüp lihtsalt läheb ja võtab! Kuidas ta seda teeb? Tema enda sõnul ei ole see üldse raske — kohvikutes-restodes tahetakse alati kedagi tööle ja kui proovipäeval oled tubli, on töö sinu. Ja et asiaatidega ei tasu asju ajada, need maksavad vähe, ikka valgetega (Eikneri tütar kiidab takka). Ta Austraalias elaski vaid nii, vahetas töökohti, kui enam ei meeldinud midagi. Enamasti oli kelner, köögiabiline või isegi kokk. Londonis, kus ta elas aasta, oli sama teema. Ja nüüd siis Auckland. Plaanib pool aastat Aucklandis tööd teha ja siis pool aastat pidutseda ja ringi sõita. Nojah, eks tal kerge, tal oskused ja kogemused olemas, aga siiki — ka temal oli kunagi esimene kord. Seega lisan sellise asja enda todo listi — vahet pole, mis välja tuleb, aga selline pealehakkamine on imetlusväärne ja minu uus eesmärk. Lisaks sellele tahan veel seista aluspükste või siis rätiku väel pesumajas niikaua, kuniks asjad masinas pesevad-kuivavad — see oleks ikka väärt nali! Pesumajad on siin müntidega opereeritavad, tänavate ääres, kõik võivad igal hetkel sisse jalutada või sisse vaadata, sest tänavapoolne sein on klaasist. (Y).

Kusjuures… sünkroonsus juba töötab — rääkisin paarile sõbrale, peale mediteerimist, et tahaks töötada pagariäris, et oleks lahe kogemus ja õpiks leiba (saia) tegema. Käisin Aucklandis asja uurimas, ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks kohapeal leiba tehtud. Nojah, ei hakanud kusagile kesklinnast kaugemale kah minema. Aga kui siia tulin, siis hostelis tutvustust tehes mainiti ühe esimese asjana ära, kus asub pagar, puu-juurviljaäri ja supermarket. Miks mul peaks olema vaja teada, kus on pagar? Keegi pole enne mulle sellist tutvustust teinud (pagariäris on leib min 2-3 korda kallim, kui kõige odavam leib supermarketis. Ja leiva all ma mõtlen saia). Ja poodi minnes oli supermarketi ees pagariäri. Ainult lammas ei saa sellistest märkidest aru. Ja mina olen ju kits.

http://farm9.staticflickr.com/8206/8248704680_ef1148b613_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8216/8406825248_8bfd9c0432_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8372/8405734205_1b3949481c_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8231/8405738285_4b0b6bf670_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8222/8406833666_692a77e5a6_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8190/8405743945_769be7850c_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8089/8405745543_7fa800337d_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8083/8406847386_ed5aafddd9_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8370/8405758225_944f036016_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8499/8406855214_da13c74a3b_z.jpg

Kommentaarid: hetkel 2

Eila nägin ma Uus-Meremaad

28.10.2012 Tauranga Uus-Meremaa

… tema mägesid ja randu, lopsakat loodust ja meeliülendavat merd.

Midagi kohvitassikõrvaseks.

http://farm9.staticflickr.com/8376/8406782924_fb977bc517_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8512/8406786660_dda03099bd_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8186/8405701311_4d41cbefe7_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8355/8405704539_13183c5333_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8224/8405711213_08fe8b5755_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8324/8405713431_e3f3c920eb_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8232/8406812154_a0dd1fc6de_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8076/8406817850_e4f48872df_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Uudiseid Mordorist ehk everything around you is within you ehk käisin Hobbitonis

5.11.2012 Tauranga Uus-Meremaa

On juhtunud midagi ennekuulmatut! Mind diskrimineeriti ja mulle see meeldis! Nimelt on meil hostelis PALJU saksa tiinekaid. Seda seetõttu, et Saksamaal valitseb mentaliteet, et peale keskkooli lõppu peab tulema aastaks Uus-Meremaale, et välja mõtelda, mida oma eluga peale hakata — kas hakkata kiivisid, lambaid kasvatama või avada Saksamaal Hobbiton. Meie lapsed nii rumalad ei ole, nemad teavad, et nende valikuteks on kas ülikool ja eluaegne maffiateenimine või elukool ning eluaegne alkoholitarbimine, aga Saksamaa on ikkagi Euroopa selgroog, loomulikult on seal teistsugused valikud. Nii ongi meie hostel sõna otsese mõttes täis saksa teismelisi. Ja siia tulevad nad ikka selleks, et leivale võid saada. Leivaga neil muret ei ole, seda teevad nad ise. See on nende lemmikajaviide ja see lõppeb tavaliselt hosteli omaniku kirjaga köögi seinal, mis kannab endas mõtet “Koristage sitt enda järelt, või enam te leiba ei tee!”.

Kui leivateo kõrvalt aega üle jääb, käivad nad tööl kohalikes farmides. Vähemalt ideeliselt — kuna tegemist on noorukitega, kes esimest korda puutuvad kokku tööturuga, on nad sigaaeglased ja lammassaamatud. Seetõttu ei taheta neid eriti farmides näha. Ja nii helistavad farmerid pühavihaselt hostelisse ja tellivad abijõudu, täpsustades, et sakslased võivad rahus leiba küpsetada. Ja algab diskrimineerimine — kui sa pole saksa rahvusest, siis sa saad kohe tööle, väljaspool ootejärjekorda. Kui oled sakslane — ootejärjekord on sinu jaoks. Muidugi diskrimineeritavatele see ei meeldi, aga minu soovitus oleks järgmine — te tulite siia ju elu õppima, võtke seda siis õppetunnina — you fuck and you will get fucked. Panen tunni nimeks Natürlich balancih.

Just seetõttu sain minagi Uus-Meremaa töötajaelu maitsta — istutasin 2 ja pool päeva lillefarmis mingeid hortentsiatele sarnanevaid lilli ümber. Seda vaid seetõttu, et olen eestlane. Ma vannun, et ma üritasin oma kahe saksa rahvusest kolleegiga sammu pidada, aga ma lihtsalt, puhtfüüsiliselt, ei saa nii aeglaselt liigutada — tasakaal kaob ära ja kukun uperkuuti.

Noja siis see maksunumber ehk IRD number (enne vihjasin sellele kui IRS-le. Olen loll). Inland Revenue Department peaks selle numbri saatma kuni 10 päeva jooksul postiga koju. Mul on seda hädasti vaja, sest kui ma tööandjale seda numbrit ei anna, makstakse 49% minu sissetulekust kohalikule maffiale ehk NZ valitsusele katuseks. Tihti helistan IRD kontorisse, aga nad ei taha mulle seda numbrit anda, sest minu avaldus ei ole veel süsteemi jõudnud. Aruvabadus. Seega keppi pole mulle vaja, kohalik valistus kepib mind korralikult, hea et ma istu-astu saan.

http://farm9.staticflickr.com/8377/8406873524_d3848d01b4_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8494/8405778879_d2f67445ce_z.jpg

Aga miks ma halan? Ma nägin ju tegelt kogu Uus-Meremaa ära — käisin Hobbitonis ehk farmis, kus on LOTR ja Hobbiti võtteplats. Ilus Uus-Meremaa maastik, mäekülgede sisse on ehitatud kääbikute augud, lisaks veel Green Dragon kõrts ja vesiveski. Hetkeolude valguses võtaks asja kokku sõnaga “Wundebar”. Giid rääkis ka palju siseinfot, mis tundus vahel natuke ebamõistuspärane, aga eks kuidagi peab ju müüma ja loll on see, kes müügitekste ja PR inimesi tõsiselt võtab.

Aga siiski mõned faktid:

Hobbiton asub Matamata juures (Uus-Meremaal), perekond Alexander farmis. Koht leiti lennukiga Uus-Meremaa kohal tiirutades, septembris 1998. Farm oli sobilik, sest olemas oli juba suur puu, Party Tree ja maastik oli sarnane sellele, mida Tolkien kirjeldas kui rolling hills. Lisaks ei olnud maa-alal elektritraate, teid ega muud jama, mida kaasaegne inimene oma ego eksistentsiks vajab. Alexandrite perekonnale oli see sõna otses mõttes taevast sülle kukkunud õnnistus.

NZ-i valituse abiga kehtestati kogu võtteplatsi kohal lennukeelutsoon, keelu rikkuja kaotas lennuloa kogu eluks. Üks õnnetu sai väidetavalt seda ka tunda. Kogu võtteplats oli üldse üks suur saladus, seda valvas väidetavalt 24/7 kohal olnud turvamees. Väga küsitava väärtusega infokild, kuna maa-ala on ühe turvamehe jaoks liialt suur. Müügiteksti kirjutaja oleks usutavuse huvides võinud korrutada turvameeste arvu 10-ga.

Võteplatsi ehitus algas 1999 aasta märtsis — Uus-Meremaa armee abiga ehitati välja teed. Rajati 37 hobbit hole. Veski ja sild ehitati plastikust ja sild kannatas vaid 1-te hobust ja inimest. Hobbiti jaoks ehitati korralik kivist sild, mis kannatab väikebussi. Ka vesiveski on uuesti ehitatud, peale mahapõletamist stseeni tarvis, kus Frodo näeb, mis juhtub, kui ta sõrmust tagasi ei vii. Rohelise Draakoni kõrts on korralik kivist ja puidust ehitis, detsembris 2012 avatakse seal päris baar, kus saab juua Sober Draught-i, mis on spetsiaalselt Bilbo sünnipäeva võtete jaoks pruulitud ühepromilline õlu — kuna sünnipäeva filmiti järjest 13 tundi ja näitlejad pidid parema näitlejatöö tarvis olema natuke napsused, pruuliti eriline õlu, kuna tavaline, 4-5 promilline vägijook oleks näitlejad juba 5-ndal tunnil magama pannud.

Tamm Bag Endi tipus ehk Bilbo-Frodo kodu katusel on ainuke kunstlik asi kogu võtteplatsil — LOTR-i jaoks saeti lähedal asuvas linnas, Matamatas, maha tamm, jupitati ja toodi võtteplatsile, kus see poltidega tagasi kokku pandi. Plastikust lehed tarniti Taivanist ja ükshaaval seoti traadiga puu külge. Puu kallal nokitseti 3 nädalat, seda kõike selleks, et filmis puud näidata 15 sekundit. The Hobbiti jaoks asendati see plastikust puuga.

Ehk mäletate stseeni, kus Gandalf ja Frodo istuvad mäenõlval ja vaatavad paikeseloojangut ning Gandalf teeb suitsurõnga ja lennutab sellest läbi laeva? Tegemist on päikesetõusuga.

37-st kääbikuaugust on alles 13. Ainsana on augu sisemust natuke ehitatud Bilbo kodus, kõik sisestseenid tehti Wellingtonis, Peter Jacksoni kodulinnas.

Aga linnas, kus mina hetkel asun, Taurangas, filmiti mõningad võitlussteenid Mordori tarbeks.

http://farm9.staticflickr.com/8095/8405821897_ac4473f76a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8325/8406917264_482fe19f07_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8501/8405825653_e3cd50d8c2_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8082/8406921638_440bd86f32_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8213/8406924694_9331cfc0e3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8192/8405835179_ee18774c2a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8501/8406933878_abd79662b1_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8506/8406938224_1e67d77765_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8468/8405845403_4f7b394097_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8473/8405850195_96ed22890d_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8187/8406950226_87a76a927d_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8512/8406953594_e051e20dfa_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8189/8406952172_16bc883c5f_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8336/8405857587_305cdf1eb3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8363/8405774815_270bfacbd7_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Egosõdurist lillekeseks

16.11.2012 Tauranga Uus-Meremaa

Ega ma tegelikult ei teagi, kes selle viimase tilga minu lõputusse karikasse kukutas, aga kui ma kolmapäeva hommikul kell 6 külmkapist enda asju läksin võtma ning kilekott, milles asjad olid, oli kaetud verega*, oli see eelmiimane tilk. Või siis eelviimased tilgad, sest minu asjadelt tilkus verd ohtralt ka põrandale ja selgelt oli näha, kuhu minu rada viis. Mis seal ikka, vahetasin verise kilekoti puhta vastu, lõin kleepeka oma nimega peale ja elu justnagu oleks jälle lill olnud. Kell viis tagasi jõudes leidsin endalegi üllatuseks terava pussnoa oma tugevast peost, sõrmed kramplikult ümber pideme. Veel mõned loetud viivud ja ma oleks kaalutletult kõndinud lähima saksa vituni ning kiirelt ja täpselt tal kõri läbi lõiganud. Siis järgmise juurde, parem käsi kuumast verest kleepuv. Ja edasi kolmanda juurde. Seda kõike niikaua, kuni leivaküpsetajate klannist ei oleks hinganud enam keegi. Vähemalt mitte iseseisvalt. Lõpuks seisnuks keset kööki, riided verest nõretamas ja rahulolev muie suul. Sest viimane tilk oli kukkunud — mu asjad olid jälle kaetud verega.

Seda siiski ei juhtunud, õnneks või kahjuks, kurat seda teab. Aga osad sakslased on mu elu kohati pisut stressirohkeks muutnud — lapsed, nagu me neid siin kutsume, on ju esimest korda elus täitsa üksipäini ulal ja tunnevad, et maailm on vaid nende päralt — kuidas muidu mõista saksa tütarlapsi, kes kell 6 hommikul lähevad farmi tööle, silmad kleopatraks värvitud ja kõrvas hularõngad, millest Oprah kägardamata ja kõhtu sisse imemata läbi hüppaks. Ja poisslapsi, kes kell pool neli tagurpidi silmadega hosteli köögis lällavad, pihus neljapromilline õlu.

Tegelikult on elu hetkel täisõies lilleke — eile õhtul avaliku internetipunkti** minnes ja Christina Aguilera “Make The World Move” lugu kuulates lasti üle tänava ilutulestikku ja kõik oli nii kuradi ideaalne, et paradiis ei olnud mitte käega katsutav, vaid ma olingi paradiisis. Ja olen siiani — ma ei kahetse mitte üht sekundit, et ma siin olen ja tänan ennast, et lubasin end taaskord välja Egosõdurite Okupeeritud Riigist. Juba teist korda oma elu jookul tunnen ennast vabana selle sõna otseses tähenduses — miks see nii on, ei tea, kuid oma osa on kindlasti eemaldumisel ühiskonnast, mida juhivad tugevalt kontrollitud hoiakud, mille kohalikud on mõtlemata omaks võtnud. Uus-Meremaal on kindlasti omad hoiakud, kuid mulle, kui võõrale, neid pähe ei määrita. Seega ei olegi miskit, mis mind kontrolliks — Eesti jaoks ei ole mind olemas ja Uus-Meremaa minu vastu huvi ei tunne.

Aga viimased paar nädalat on möödunud töötades — midagi lepingusarnast on vennaga, kes käib kiiviistandustes erinevaid töid tegemas. Tõeline Kiwi Experience, mitte see seitsmesajadoltsine, mida travelshoppidest saab osta.

Mõned infokillud kiivi kohta:

* kiivi nimetus on USA valitsuse poolt välja mõeldud — tegelikult on vilja nimi hiina hanemari (Chinese gooseberry), kuid vilja Uus-Meremaalt importima hakates ei saanud seda nime kasutada, sest Hiina oli sellel ajal paha-paha. Nii saigi vilja nimeks kiivi, mis tähendab Uus-Meremaa “põlisasukat”, seda valget.
* kiivi on väättaim, nagu viinamarigi.
* kiivi taim on kas isane või emane, sarnane kanepile.
* enne emastaime õitsemist pigistatakse uute võsude otsi, et need edasi ei kasvaks ja taim keskenduks viljade kasvatamisele.
* kui viljad on pisikesed, need harvendatakse — käsitsi käiakse üle kõik oksad ja kakutakse ära viljad, mis on liiga väiksed, ebaloomuliku kujuga või kasvavad valesti (ühel viljaoksal 2-3 vilja — peab olema 1)
* et kiivivili oleks magus, saetakse emastaimel viljade kasvatamise ajal koor puiduni läbi, et suhkrud ei saaks langeda juurtese, vaid jääksid vilja.
* kiivisid on kolme liiki — tavaline roheline, kuldne, mida süüakse koos koorega ja mis on magusam, kui roheline ning mingi maagiline “liquid” kiivi, mida pole näinud ega söönud.

Paneksin siia ka mõne pildi kiiviistandusest ja ehk isegi kiiviväädist, aga kuna ma tõusen tööpäeval kell 5:45, siis ma olen piisavalt unine, et fotokas maha unustada.

Kiiviaiandisse tööle minnes oli minu esimene töö väätide pigistamine ehk 8 tundi taevasse vahtida. Veel olen ka harvendanud, see on täitsa okidokk, kui keskpäevane päike mu ninale kogu aeg musi ei annaks. Aga täna saagisin läbi emastaimede koort ja vabandasin iga puu ees julma kohtlemise pärast. Andsin lubaduse enam kiivisid mitte süüa — ma pole Uus-Meremaal söönud suutäitki liha ega kala — las nad elavad, pole raske loobuda ka kiivist.

Ja boss tegi esimesel päeval kanepinalja. Mulle ta meeldib. Sest ma olen täiega kuival.

Ja osalise päikesevarjutuse nägin kah ära, valgus oli väga omapärane.

http://farm9.staticflickr.com/8491/8406869974_e7d9bb7982_z.jpg

* Saksa tiinekad sulatasid minu asjade kohal hakkliha, aga nende silmnähtav rumalus käskis teha seda taldrikut sulatatavale lihale alla panemata. Kaks korda.
** Mobil bensiinijaam

Kommentaarid: puuduvad

Üks päev minu elust

21.11.2012 Tauranga Uus-Meremaa

“Kell on pool seitse!” ütles eestlane, kui ta mind üles ajas, sest sakslane, kellega ma koos töötan, tundis minust puudust — buss, mis meid tööle viib, pidi hostelisse jõudma 10 minuti pärast, aga mina polnud veel välja ilmunud. Ma magasin sisse. Sissemagamisega on selline naljakas lugu, et pahatihti saab nii ennast välja magada. Kas pole mitte irooniline?

Tuiskasin hosteli kööki, tegin tassi kohvi ja haukasin kukli shokolaadivõiga. Olgu ma kiidetud, et lõuna ja smoko asjad eelneval õhtul valmis tegin!

Bussis unepuru silmast pühkides ja Te Puna poole kimades oli värskus ja hea tuju minul kontides — ei mingit vihjet, ei mingit sisetunnet lähenevast emotsionaalsest krahhist.

Algus oli ilus — meie Boss, Peeter, näitas meile, kuidas harvendada kiivivääte — millised maha kakkuda, millised jätta. Minu kakkumist kontrollides kiitis mind takka ja ma tundisn ennast tõsiselt hea kakkujana. No ega see midagi üllatavat ei olnud, sest kui ma peaks kunagi tahtma osaleda realityshows “Farmer otsib meest”, siis ma kindlasti paneks selle kinni, sest mingi imeliku asja tõttu kipun ma farmeritele hirmsasti meeldima ja neid vääte kakkusin ma kah puhtalt seetõttu, et peale nädalaajast töölkäimist tõsteti mind backpackerite meeskonnast üle Tegijate gruppi, kus töötavad vaid kohalikud ja mõni arukam backpacker. I fucking rule!

Probleem tekkis siis, kui 45 aastane emaga elav naljakas kohalik kontrollis minu rida — ma väidetavalt kakkusin liiga palju vääte ära. Tegelikult ei ole see midagi imelikku — Austraaliast ma juba tean, et supervisorid ja muud vennad ei suuda kunagi omavahel kokku leppida, kuidas midagi teha ja siis hakkavad oma võimu backpackerite peal näitama — olen seetõttu ka sõimata saanud, sest ei teinud asju nii, kuidas “peab”, hoolimata sellest, et “õiget tegemist” ei suutnud keegi defineerida. Tegin edaspidi nagu kohalik tahtis, kuigi Suur Segadus oli minu peas loomisel. Peale paari rida vaatas mu töö uuesti üle Boss, kes oli tööga rahul, aga soovitas rohkem vääte ära võtta. Tegin nagu palutud, aga Segadus oli veelgi suuremaks läinud ja kippusin iga väädi juures juba natuke aru pidama. Seejärel vaatas töö üle sama kolleeg — käis ja otsis minu mahakakutud vääte, sobitas neid taimele tagasi ja seletas vingudes, et ma kakun maha asju, mida ei tohi kakkuda. Minu paarimees, prantslane, kes sai sakslaste jutust aru, et ma olen pärit Iisraelist, sest sakslased teavad Eestit Estlandi, mitte Estonia järgi ning seetõttu tõlgendasid Estoniat Islandina ja ütlesid seda ka prantslasele, kes aga kuulis sakslaste karuse aktsendi tõttu “Israel” ning uuris minult, kuidas ma sinna elama sattusin — välimuse järgi ei olevat ma üldse iisraelase moodi — mille peale minul silmad särama läksid, sest arvasin, et vend on seeni söönud ja lootsin, et ta neid mullegi pakub, jutustas mulle inetust vahejuhtumist, kus ta samade asjaolude tõttu oli sama venna Bossi juurde saatnud, et need omavahel kokkuleppele jõuaks ja enam teda ei tüütaks, mille peale kukkus kohalik vend vinguma, mis lõppes sellega, et Boss käskis kohalikul suu kinni panna ja oma tööd teha.

Peale seda küsisin Bossilt uuesti, mida kakkuda, sest “some people” ei luba midagi justnagu maha võtta. Boss, väga muhe mees, kinnitas, et kõik on OK, teen asju õigesti ja “some people” ei tea, kuidas kiivisid kasvatada. Saanud kinnitust, et ma ikkagi teen õiget asja õige eesmärgi nimel, lasin edasi. Nagu ikka, kontrollis kohalik mu raja jälle üle, korjates üles mahavisatud väädid ja tuli minu juurde vinguma, et “MIKS, oo MIKS” ma need asjad maha olen kakkunud. Ise hinges irvitades, sest olukord oli juba koomiliseks muutunud, tegin näo nagu mind see teema huvitab ja otsustasin maha kakkuda ainult neid asju, mida ma teadsin, et mõlemad lubavad maha kakkuda. See muidugi tähendas, et ma ei kakkunud midagi eriti maha ja käisin ühe rea läbi kaks-3 korda kiiremini, kui teised. Selle peale kukkus kohalik hõikuma, et ma kontrolliks ikka vääte korralikult. Ma lihtsalt ignoreerisin seda jama, sest päikese tõttu valutas pea nagu eesti rahva aanus pärast valmisi ja mõtted olid peatsel Wellingtoni reisil.

Kui tööpäev läbi, jalutasin Bossiga tagasi bussi juurde, kohalik meie ees omaette mulisemas. Poolvabandavalt ja möödaminnes selgitas Boss mulle, et see vend on 15 aastat “selline” olnud — “seda” põhjustavat mingi sündroom, mille üheks lööklauseks on “Võõrad on pahad!”. Vaat siis.

Hostelis oma päevast toakaaslastele rääkides küsisid nad, miks ma seda jama talusin, parem oleks olnud saata vend ju ülemuse juurde. Üks asi oli see, et kõige tähtsama venna arvates tegin ma asju õigesti ja teine asi oli muidugi see, et haiget inimest ei ole viisakas traumeerida. Samas on mul ka meeles oma toakaaslane, kes julges oma ülemuse käest küsida töögraafiku kohta, mis ärritas ülemust niipalju, et see päev jäi neiu jaoks viimaseks töötada.

Aga ikkagi olen rahul, nii rahul ja maruõnnelik.

Kommentaarid: puuduvad

Uus-Meremaa piltides, Rotorua

26.11.2012 Uus-Meremaa

On asju, mille nimel tasub elada ja parimad asjad elus on tasuta. Ehk midagi hommikuseks kohvikõrvaseks…

http://farm9.staticflickr.com/8353/8407447788_d1a9ef8d6e_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8510/8407457270_2251cb3594_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8215/8406366917_0881aa1d6b_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8214/8407470560_239416ee01_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8087/8406383929_240eecc215_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8516/8406401299_73ac4cc713_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8079/8407527880_966aba9ed0_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8377/8407570788_996f8cfea8_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8498/8406501325_0630c75f82_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8513/8407610668_429dbd45a3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8217/8406523719_4702bc6222_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8186/8406530509_03ed917cdc_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8378/8407644918_aaa7d2a848_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8508/8406572439_2776c2feb7_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8503/8407666676_a6434b71d3_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8056/8407676660_ccedaf1ff5_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8225/8406600869_60bf93afc6_z.jpg

Kogu loo moraal on järgmine:

Lihtne on sõita kiiluvees, pimesi järgida autoriteete, mitte kasutada enda pead
http://farm9.staticflickr.com/8359/8407551824_851c0ca931_z.jpg

Aga see ei ole elamine.

Tee ise reeglid. Löö laineid. Usalda ennast.
http://farm9.staticflickr.com/8221/8407555744_9651ace562_z.jpg

Sest lõpus ei ole vahet, kas sul oli õigus või mitte. Ei ole oluline, kas sa tegid õigesti või valesti. Lõpus oleme me kõik võrdsed.

http://farm9.staticflickr.com/8334/8406481289_9151015c48_z.jpg

Ela

Kommentaarid: puuduvad

Middle of Middle-Earth ehk Hobbitid vaibal

29.11.2012 Uus-Meremaa Wellington

Saabusin eile Wellingtoni. Ma olen selle üle väga uhke, sest linn oli valmistumas suureks festiviidiks, kõik majutusasutused olid täis, aga mina isegi ei helistanud kusagile, et majutust bookida, vaid usaldasin enda sisetunnet — ütles see, et ärgu ma muretsegu. Seega ma ei muretsenud. Bussiga peale 8 tunnist sõitu kohale jõudes oli kell 5 õhtul. Istusin rongijaamas maha ja tegin kõige olulisemad asjad ära, ehk chekkisin ennast Wellingtoni sisse. Peale seda vaatasin, kus pool on rohkem inimesi, et ju seal on ka mõni majutusasutus. Ei pidanud palju tallama, kuniks leidsin mingi backpackeri. Loomulikult ei olnud neil kohti. No worries. Jätsin suure seljakoti nende juurde hoiule ja ladusin väikese seljakoti täis esmatarvilike asju juhuks, kui pean öö tänaval veetma või fuck-runi tegema.

Hed Kandi klappides mürtsumas, sõrmed muusika taktis nipsutamas ja ise vaikselt kaasa lauldes läksin sinna poole, kus uskusin kesklinn olevat. Teine backpacker ja teine eitav vastus. Ikka no worries. Valgusvoori all muusika taktis ennast natuke jõnksutades ja suvalistele inimestele, kes mind vaatasid “Hey!” üteldes läksin edasi. Ette sattus raamatukogu — kus raamatukogu, seal tasuta Wi-Fi ja nii ma saingi mõned täpsemad aadressid, kuhu võiks minna ennast pakkuma. Esimene eelistus oli koht, mida inimesed kas vihkasid või armastasid — kõik nad rääkisid erilisest kogemusest, mis terveks eluks meelde jääb — kuidas ma saan sellisest võimalusest loobuda?

Google mapsiga samme seades möödusin ka maailmakuulsast X Base-st, kust uurisin tubade olukorra kokku — loomulikult ei olnud ka neil mulle midagi pakkuda. Vantsisin muretsematult edasi, sest ma teadsin, et ma leian mingi koha — sisetunne ju ütles! Paar kuud tagasi ei oleks ma mingi hinna eest selliselt käitunud — kui ikka plaani/bookingut pole, siis on kindel No Go, aga nüüd on justnagu midagi muutunud — on see lähenev maailmalõpp või meditatisioonilaagri mõju, kurat seda teab, igal juhul olen ma muretum, kui ei kunagi varem!

Ülla-ülla, “legendaarset” backpackerit enam ei olnud. Seisin tänaval ja küsisin mööduvalt tütarlapselt, et mis siin siis nüüd siis nagu toimub ja kas see koht on kinni vä? Ei üllatanud mind sugugi, et tütarlaps oli sakslane ja ei teadnud midagi toimuvast. Küll aga ütles, et nägi just mingi backpackeri reklaami paarsada meetrit tagasi. Wundebar!

Uksest sisse astudes nägin kahte tüdrukut, või nii ma alguses eeldasin. Maooritüdruk küsis, kuidas mul läheb ja täielikult viisakusreegleid eirates ütlesin välja tõe — keegi ei taha mind. Tüdruk palus mul tema ette maha istuda ja rääkida talle oma lugu ära. Rääkisin — oma päritolust, tema kingadest, kiivikasvatusest ja tema rindadest. Rääkisin kaunilt, dramaatiliselt ja sain toa. Nädalaks. Ühevoodilise. Tüdruku sõbranna, kes on igavesti suur diiva ja käseb ennast Queeniks kutsuda, lubas öösel mulle külla tulla. Las tuleb — ma olen kõigele avatud, ei põlga ma ka drag-queene ära!

Aga see oli eile.

http://farm9.staticflickr.com/8186/8406673053_d08b20cd24_z.jpg

Täna juhtus see, mille pärast ma üldse Wellingtoni tulin ja miks kõik majutusasutused silmini täis on, niiet backpackerid peavad tänaval kakerdama — Kääbiku ehk Hobbiti World Priemere! Etteruttavalt ütlen ära, et filmi siiski enne 12. detsembrit ei näe, aga siin oli punase vaiba vastuvõtt, mida oli tunda kogu linnas — igal pool oli Hobbiti teemalised pakkumised, aled, suveniirid. Hobbiti tegelaste nimesid kohtas kõikjal ja isegi Air New Zealandi Hobbiti lennuk tegi linnakohal tiiru, puudutades peaaegu majade katuseid. Sain endale punase vaiba ääres täitsa hea koha meedia taga — mind peaks näidatama Itaalia Coming Soon nimelises TV-s! Hülgasin oma paiga peale seda, kui päike sinna peale hakkas paistma — liiga kuumaks läks ja staaride tulekuni oli veel aega küll ja küll. Tagasivaadates ütleks, et suur viga, aga samas nägin ma palju põnevamaid asju, kui näitlejaid, keda ma ei tunne niikuinii…

http://farm9.staticflickr.com/8220/8406717037_3430c2ac2b_z.jpg

Ringi käies või siis õigemini “rahva sees ujudes” nägi palju huvitavat — näiteks inimesi, kes olid oma näo ja keha iseärasusi osavalt ära kasutades teinud endast kääbiku või haldja. Nägin huvitavaid võtteid, kuidas paremini punast vaipa näha või kuidas politsei tegi inimestele selgeks, et piirkond on No Alcohol Zone — valas purgitäie õlut keset tänavat maha, niiet 10 meetri raadiuses silmi kinni pannes võis silme ees näha õllelokaali.

Punasel vaibal tundsin ma ära vaid ühe inimese — James Cameroni. Irooniline, kas pole? Cate Blanchettist sain ma mõned viletsad pildid vaid seetõttu, et naist roosas kleidis nii palju näidati ekraanidelt — arvasin, et teen kah mõne pildi, ju ta on mingi kohalik tähtsusega kuulsus. Hiljem sain teada, kellega tegu oli. Ja Elijah Woods oli kohal, aga ma ei saanud temast pilti ega midagist. Ja enda kõrvalseisja õde, kes pidi kah mööda punast vaipa tulema, kuna oli filmis midagi teinud, ei tulnud. Staaride värk — ma kah ükskord unustasin Viljandi Maavanema vastuvõtule minemata.

Kokkuvõtvalt oli väga lahe üritus, kahju vaid, et neid staare nii näpuotsatäis oli. Järgmine kord on neid ehk hulgim.

Õhtul hostelis jagasin söögilauda vennaga Inglismaalt, kes saab elust samamoodi aru, kui mina. Ta teeb samat tööd, mis mina ja ta tuli siia Maailma Algusesse samadel põhjustel, mis mina. Kas pole mitte huvitav? Ta oleks justnagu minu mustnahaline vend, keda mul pole kunagi olnud.

http://farm9.staticflickr.com/8334/8406692275_212c3d0803_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8516/8407706334_a85f14b891_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8218/8407735996_13a229a837_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8358/8407733292_6e5384c2f2_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8361/8407717362_167f03d0e7_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8359/8406718991_19a271c584_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8050/8406727541_963576d7f2_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8512/8406727187_267835ce8e_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8474/8406724307_69e7e840d7_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8362/8407815406_74ce256cf4_z.jpg

Vat selline ta oli!

Kommentaarid: hetkel 3

Weta koobas ehk kääbikute sünnikodu

30.11.2012 Uus-Meremaa Wellington

Weta on firma, kes on kujundanud ja valmistanud tegelaskujud Lord Of The Ringsile, Avatarile, TinTinile jt Peeter Jaaksoni või James Cameroni filmidele. Noh, mitte küll eksklusiivselt ainult neile, aga siiski kumavad need filmid läbi. Koha nimi on Weta Cave ja vaatamist seal pisut on.
http://farm9.staticflickr.com/8511/8406844367_07eb277d24_b.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8329/8407941358_15dffc4fc8_b.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8336/8406844981_23285e05fa_b.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8049/8406846947_6b71a5befc_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8229/8406861539_64fb69a066_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8052/8406863273_d93bb0ce54_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8223/8407952528_bcf2556073_b.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Eila baaris…

1.12.2012 Uus-Meremaa Wellington

… alkoholi mõõdukalt pruulides leidsime enda vastas istumas Hobbiti näitlejad. Rõõm oli meil kõigil suur, minus oli ka natuke kahjutunnet, et ma neid kõrvalosatäitjaid ei tundnud. Siiani ei tea ma täpselt, kelle kuulsusepaistes ma ennast soojendasin. Alguses oli kahtluseuss, et kas nad ikka on mingid kuulsused, sest mina neid ju ei teadnud, aga kui me baari lihtrahvale mõeldud ossa läksime ja eided Kaie Kõrbe tegid, siis minu kahtluseuss suri.

Aga ikkagi suht nadi tunne — hakkan vist vanaks jääma.

http://farm9.staticflickr.com/8376/8431157047_d95e7c69b8_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8329/8431156379_af242ecf16_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Well-well-well, if it isn’t the city of Wellington

3.12.2012 Uus-Meremaa Wellington

Wellington on Uus-Meremaa pealinn ja asub Põhjasaare lõunaosas. Linn on väga lahe — city asub lahe kaldal, ümbritsetud mägedest, mis ei tähenda, et siin tuult ei oleks — see on tuuliseim linn Uus-Meremaal ja seda on ka tunda — kui ikka tuul puhub kõrvaklapid peast ära, on olukord juba üleannetu.

Tõttöeldes ei olnud esmamulje linnast just kõige parem, paistis pisikese linnakesena nagu iga teine siinkandi linn, aga vaated mäe otsast, Hobbitite punane vaip, Lord Of The Ringsi temaatika ja tasuta Wi-Fi muutis muljet täitsa palju. Ja muidugi kunstilisus — igal sammul on tunda kunstnikukätt — mitte nöörimöödakõndimise disaini nagu Aucklandis, vaid sellist boheemlaslikku kunstipärasust. No näiteks kes värviks oma 7 korruselise maja kesklinnas sebramustriliseks? Wellywood backpackers.

Tänu Peter Jacksonile on igavast valitsuslinnast saanud filmilinn — maailmas laineid lööv Weta, kelle käe alt paljud visuaalselt tugevamad filmid läbi käivad on ju osaliselt temale kuuluv ja asub Wellingtonis, Weta tänaval. Võib-olla Weta, võib-olla Uus-Meremaa või ehk hoopis siinse soodsa maksusüsteemi tõttu elab siin ka teine staardirektor James Cameron.

Kohalikud on siin reeglina saledad ja ilusad või siis ei luba linnavalitus paksudel ega koledatel inimestel tänavale tulla. Hoolimata ilust ja heast raamist kipuvad nad olema suitsiidsed — kuidas muidu selgitada nende kalduvust maastikuratastega mägedes pea 90-kraadistest kallakutest, mis on täis jämedaid mände, allakihutamist? Nemad muidugi nimetavad seda recreational activity, aga olgem ausad, inimesele, kes on tulnud “please mind the gap”-ühiskonnast paistab see eheda plain madness-ina. Hirmutav on mõelda, mida kohalikud teevad Christchurchis, mis on riigis tuntud kui adrenaliinijunkide meka.

Olete ehk näinud Air New Zealandi Kääbikuteemalist ohutusvideot? Kui sõita lennukiga Wellingtoni, tuleb see pähe õppida, sest lennujaam on ehitatud merre ja asub kahe mäeahela vahel — uhke tunnelieffekt, mistõttu pidavat olema see üks neist kohtadest maailmas, kus sa tänad Jumalat, kui oled kuue rattaga maa peal, mitte lahtisete luumurdudega poolessaadik mäe sees või põlvissaadik meres, pea lõhki nagu paberikott — asukoha tõttu on lennuväljal pea konstantselt meeletult suur tuul, mis pidavat lennukeid maandumisel ja õhkutõusmisel arutult raputama. On selle lennuohutusega kuidas on, kuid väga meeliülendav on vaadata, kuidas lennukid lahe kohalt, mägede vahelt õhku tõusevad või maanduvad.

http://farm9.staticflickr.com/8512/8431162837_c7a136780b_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8192/8431154047_796f9e5029_z.jpg
P1190001
P1180949
http://farm9.staticflickr.com/8213/8407925910_73bc4633b9_z.jpg
P1190037P1180966
http://farm9.staticflickr.com/8324/8431168657_a5a488940c_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8325/8431159755_7d2d784738_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8234/8422402243_094e97ffc2_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8513/8432251774_36e22b8bea_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Ole ettevaatlik oma soovidega — need võivad täituda

26.12.2012 Hastings Uus-Meremaa

Üks minu eesmärkidest Uus-Meremaale tulekuks oli ego tapmine — pole ego, pole probleemi. Aga ego ei ole nii allaheitlik, nagu kesmine eestlane, ta ajab sõrgu vastu ja keeldub suremast. Samas pidavalt olema selline seadus, et kõik, mida sa tahad, sa ka saad. Nüüd ma tean, et see ka töötab.

Kujutage ette, kuidas kaks tüdrukut ja üks poiss sõidavad hommikul hanereas läbi minu uue kodulinna, Hastingsi. Esimene tüdruk on selline maskuliinne, teine natuke toekam. Ja siis tuleb poiss — tüdrukutele, mitte naistele, mõeldud rattaga, peas väike, liiga väike, punane kiiver. Kas pole mitte vahva vaatepilt? See poiss olen mina. Olen kirsikorjaja, kes käib tüdrukute ratta ja liigväikse punase kiivriga tööl. Kui see ei tapa lõplikult mu ego, siis ma ei taha teada, mis elul mulle veel varuks on.

Kõik sai alguse paar nädalat tagasi, kui ma Wellingtonist lahkusin ja võtsin suuna Hastingsi poole – pidavat siin olema vahva koht, kus kopsukate vahele rahapada kasvatada. Hostelisse jõudes tuli välja, et tööd peab ise otsima, anti vaid leht numbritega. Hakkasin helistama. Vastupidiselt ootustele ei olnud kellegil asjalikul mulle tööd anda ja sõelale jäi vaid üks tatikõristi ehk india kontraktor. Need vennad on teadatuntud petturid, aga ma lubasin ennast üllatada ja võtsin pakutud töökoha vastu — sain õunaharvendajaks. Hoolimata tema läikivast maasturist, kallitest teksadest ja heast parfüümist, saatsin esimese päeva õhtul vennale teksti, et ma ikkagi ei taha seda tööd — ta ei suutnud mind üllatada kuidagi. Kuna sõna oli juba laiali läinud, et vahva eesti poiss otsib tööd, sain teksti ühelt kiivi kontraktorilt, kellega ka käpad lõime, sest valge inimene on ikka valge inimene ja õunharvendaja on auväärt amet.

Kõik oli väga vahva ja uhke ning ega töögi kontimurdev ei olnud — täitsa rahule võis jääda. Õhtul aga tasus ära hostelikaaslatega jutuvestmine, sest kaks inglise tüdrukut kutsusid mind enda farmi tööle, et tunnitasu, supervisorit ei ole, kiirust taga ei aeta ja korralik kohv-tee palga sees. Issand Jumal, miks ma siis ei tule!? Ikka tulen! Ja nii jäi mu karjäär ka teises kohas päevapikkuseks. Aga tooohhullulugu! Kuidas aiandisse saada, endal ju rattaid ei ole!? Lahenduseks hosteli rattalaenutus! Kahjuks polnud neil meesteratast enam, seega sain pisikese tüdrukute ratta — niikaua, kunik see liigutab mind punktist A punkti B, pole muu oluline. Aga siis see kuramuse kiiver — seadus käseb-poob-laseb. Oi ma väitlesin, kauplesin, ähvardasin ja anusin, et äkki ikka ei pea seda pähe panema, et soeng läheb sassi ja ma ei näe sellega hea välja ning muud sellised vettpidavad argumendid, aga ei! “You might look like a retard for an hour, but it’s much better than to live the rest of your life as a 12 year old!” ütles mulle hosteli manager. Ma tahtsin talle vastuväiteid esitada, aga temaga vaielda või vasikaga võidu joosta.

Nii me läksime, nagu peaosatäitjad filmist “3 idiots”. Sest raha tahtis teenimist ja 16 dollarilist tunnitasu saada on ülimalt haruldane. Kõige selle juures sai ennast veel avalikult häbistada, mis on egole justnagu tihlovoss kärbsele — paljud sureksid sellise võimaluse eest!

Peale esimest päeva arvasin, et elu ei saa enam ilusamaks minna, aga näe, sai. Minu ellu tuli tsehhi kutt valge mikrobussi istmel ja ta töötab minuga samas farmis. Loomulikult ujusin ma talle külje alla ja nüüd sõidan igal päev tööle ja tagasi bussi tagaistmel, nägu uhkust ja rahulolu täis.

Töö ise on magus — pane aga 2 kirssi korvi ja üks kirss põske. Ja nii 10 tundi järjest, iga päev. Farmer julgustab meid vilju sööma, et proovige aga sellist ja sööge aga tollest.

Eluke on Sweet as, nagu nad siin armastavad ütelda.

Minu praegune kodulinn, Hastings, on Hawke’s Bay üks tähtsamaid keskusi, kasvatatakse siin ümbruses ohtralt õunu ja kivivilju, mis lähelasuva Napieri linna sadama kaudu mööda maailmamerd seitsme mäe ja mere taha tassitakse. Kuigi linnake ise koleigav, on selle ajalugu täitsa huvitav: maoorid müüsid maa, kus linna tänapäeval asub, uusasukatele Euroopast nii, et asukad polnud seda veel näinud. Sest kui nad oleks näinud, poleks nad seda ostnud — maa oli väga vesine ja kasutuskõlbmatu. Asukad aga olid väga vaesed, kes maa ostmise eesmärgil oma vanaemad maha müünud ning seetõttu ei jäänud neil muud üle, kui sitast saia teha — maa kuivendati ja loodeti see nii kasutuskõlblikuks muuta. See õnnestus — maa siinkandis on üks viljakamaid kogu Uus-Meremaal.

P1190087
P1190114
P1190142
P1190275

PS! Saatsin Euroopa Liitu märgu-kaebe-noomituskirja, et suveräänses Eesti Vabariigis on toitlustussõnavaras kasutusel sõna “kirsipunane”, aga kuna kirss võib olla ka valge, on see sõna lambaid eksitav ja seega peab Euroopa Liit otsekohe sekkuma VABA riigi tegevusse ja sellise lammaste eksitamise lõpetama. Kas me tahame, et lambad satuksid sellise absurdsuse tõttu eluohtlikku situatsiooni?

Kommentaarid: puuduvad

Detsembri lõpp

Hastings Uus-Meremaa

Viimased õhtud olen veetnud hosteliesisel verandal, jahutades ennast jääkülma õllega ja lobisedes maast ja ilmast kaasränduritega. Nii olen teada saanud, et inglise tüdrukud kardavad vannitube, sest arvavad, et need on spermat täis või et prantsusmaal hammustavad emad oma lapsi, kui need pahandust on teinud ning tsehhid ei saa kodu tagasi minna, sest kardavad, et lennukis läheb elekter ära. Tihti käib dzoint ringi.

Ma armastan elu. Alati on mu elus olnud midagi, mis takistab mul seda ütlemast, kuid nüüd ma võin seda täie rahuga tõdeda. Päevas mitu korda. Ja rahulolevalt omaette naeratada.

Sweet as.

Väljas on 24 kraadi, õhk on niiske. Kell on 2 öösel. Taamal käib vaikselt hea muusika, sa oled üksi verandal, lösutades pehmel diivanil. Käes külm õlu. Ainsaks valgusallikaks putukaid sinaka valgusega peibutav kärbsepüünis, mis iga kord, kui mõni tiivuline temasse lendab, vaikselt säriseb. Kõik on rahulik. Soe. Vaikne. Marihuaana on sind endasse tõmmanud.

P1190248

Usalda elu.

Kommentaarid: puuduvad

Tongariro Crossing ehk Mordor

17.01.2013 National Park Uus-Meremaa

Intelligentse inimesena oleksin ma võinud vähemalt kahtlustada halba ilma, kui ma kihutasin National Parki poole, et teha ühepäevamatk Tongariro National Parkis, hiljuti suitsu ja hirmu välja ajanud Mt Ruapehu kodukohas. Aga tänapäevases tsivilisatsioonis elanuna ei usu ma enam enda silmi, vaid ikka kellegi teise sõnu.
Tongariro Crossing

Olin teine inimene, kes rajale läks. Udutas, kuid mitte tugevalt. Mägede tippe ei olnud näha, need olid mattunud pilvedesse — olin 800 m kõrgusel merepinnast. Algus oli küll natuke nutune pilvede tõttu, kuid lootsin ilma selginemisele, lubati seda ju suure suuga. Nii ma marssisin, ümberringi mäed, vulkaanilised kivimid, kidurad taimed. Pilved kihutamas mööda. Klappides mängimas Stan Kolev, Awakening Episode #016.

Tongariro Crossing
Tongariro Crossing
Tongariro Crossing
Tongariro Crossing

Tõus mitusada meetrit mööda korralikke treppe. Inimesed hakkavad vastu tulema, kõik läbimärjad. Noogutan tervituseks. Tuul tugevneb.

Tõusen veelgi. Tuul tugevneb veelgi. Vihma sajab tugevamini. Tugeva tuule tõttu peksab vihm vastu riideid, need muutuvad minutitega ühe raskemaks. Kartes iPodi madalakvaliteetsete originaalkõrvaklappide pärast, võtan need ära ja panen tasku.

Lage maa mitmesaja meetri kõrgusel. Tuul on meeletu, tunnen, kuidas püksid sekunditega muutuvad läbimärjaks. Vesi pükstelt jookseb otse tennistesse, need hakkavad lirtsuma — alguses kandadest, sest tuul on tagant. Käed on läbinisti külmunud, liialt kanged, et panna tasku. Liigutan sõrmi, et käsi soojendada — eriti see ei aita. Inimesed tulevad vastu, vähesed tervitavad, enamik tahavad kiirelt alla saada. Jätkan kõndimist.

Kuna riided on läbimärjad, aluspüksteni, kardan fotoka ja iPodi pärast, kuid kuna tuul on liialt tugev ja käed kanged, ei saa ma neid taskust võtta, et kotti panna.

Leian kalju, mille taga on tuul vaiksem. Joon natuke vett ja panen fotoka, iPodi ja telefoni kotti. Mässin kõik vett kartvad asjad oma kassimütsi sisse. Võtan Snickersi, et midagi süüa.

Et sooja saada, kõnnin kiirel sammul edasi — maa on läbimärg, loike on rohkem, kui kuiva pinda. Olen jõudnud staadiumisse, kus pole enam vahet, kas astuda vette või kuivale maale — kõnnin ükskõikselt läbi loikude. Kuna tuul on tagant, panen seljakoti kõhu peale, et vesi kotti ei imbuks. Snickersit süüa on pea võimatu, ahmin õhku ning isegi neelatamise ajal tunnen õhupuudust. Tunnen osooni lõhna.

Inimesi tuleb veelgi vastu, ei suvatse enam nende poolegi vaadata, olen selleks liialt külmunud.

Märjad teksad vajuvad järjest allapoole, pean pükse pidevalt üles sikutama, kuid kuna sääred on juba talla all, on see raske. Ebameeldiv ja külm on sääri talla alt ära kakkuda.

Mäkketõus. Mugavat rada enam ei ole, on vaid kepid, mis märgivad rada. Kõnnin mööda märga lahtist liiva, kruusa, vulkaanilisi kive. Kuna tenniste tallad on peaagu siledad, olen ettevaatlik, et mitte libastuda — asun mäeküljel, mis langeb suhteliselt suure nurga all pilvedesse — maapinda pole näha, eeldan, et libisemine oleks sadu meetreid. Hirm on.

Jätkan edasi liikumist.

Jõuan madala mäeaheliku tippu, mõlemale poole on võimalus kukkuda, kummaltki poolt ei näe alla kõik on pilvedesse mattunud. Tuul on piisavalt tugev, et lükata mind tipust alla. Liigun võimalikult kiirelt kaljunuki juurest kaljunukini, et oleks, mille vastu vajuda, kui tuul peaks mind ümber lükkama.

Kohtun inimestega, kes suure grupis seisavad suure kaljunuki taga tuulevarjus. Nad vaikivad. Kõik on läbimärjad. Kahtlustan, et ka hirmul.

Kinnitan endale, et saan sellega hakkama ja lähen edasi.

Järjekordne tõus. Lahtine kruus. Panen seljakoti taas seljale ja kasutan käte abi, et edasi jõuda. Nähtavus on nii halb, et järgmist rajamarkeeringu posti ei näe. Liigun edasi mööda vaevumärgatavat rada. Õnneks on tõus suhteliselt väike.

Jõuan justnagu tippu, aga kuna nähtavus on vaid mõni meeter, ei saa ma selles kindel olla.

Mingi silt. Nooled näitavad, et rada läheb edasi 7 kilomeetrit.

Pilvedest ilmuvad kaks meest, kes vehivad kätega. Tunnen nad ära, möödusid nad tund tagasi minust. Tugeva tuule tõttu ei saa ma aru, mida nad räägivad. Liigun neile vastu. Tuleb välja, et tuul tugevneb veelgi ja takistab juba liikumist. Nad soovitavad tagasi liikuda, olukord on muutunud juba ohtlikuks.

Tahaksin pilti teha, aga kardan fotoka pärast ning käed on külmast liiga kanged.

Hakkan tagasi minema. Siledate taldade tõttu libisen tihti. Kasutan suurte kivide abi, et mitte libiseda ega kukkuda — arvatavasti oleks libisemine-kukkumine mitusada meetrit + kindel surm.

Tagasiminnes on tuul vastu, vihmapiisad on justnagu pidikesed kuulikesed, mis peksavad valusalt vastu nägu. Jaki kapuutsi ei saa kasutada, tuul lükkab selle kohe maha. Läbimärg hoodie kapuuts liibub vastu pead, kasutan seda katteks valusate vihmapiiskade eest.

Jõuan järgi lühikestes pükstes iiri kutile, kes minu ees esimesena rajale läks. Möödun tast.

Peale tunnist laskumist muutub tuul vaiksemaks ja vihm ei peksa enam niiväga.

Alustan viimast laskumist.

Tagasi kindlal maal, võtan kotist fotoka, et mõned pildid teha — kott on läbinisti märg.

Objektiivil on vihmapiisad, pole millegagi neid ära kuivatada.

Tongariro Crossing

Peale viit tundi olen tagasi hostelis, kuuma dussi all. Negatiivne inimene ütleks, et asi läks vett vedama, mina aga oma meeletus positiivsuses olen õnnelik, et sain midagi nii ekstreemset läbi elada.

Kommentaarid: puuduvad

Wellington. Teine tulemine

20.01.2013 Uus-Meremaa Wellington

P1190592
P1190697P1190688
P1190718
P1190773
P1190739

Kommentaarid: puuduvad

Teretulemast Lõunasaarele

28.01.2013 Abel Tasman National Park Fox Glacier Uus-Meremaa

Peale seda, kui ma Kääbiku ära nägin — juhtus see otseloomulikult samas kinos, kus maailmastaarid seda nägid ehk Embassy Theateris (3D ja HFR!), pakkisin ennast pealinnas kokku ja istusin valgele laevale, mis mind Lõunasaarele sõidutas.

Pictonis, ehk linnakeses, kus laevake maabus, tagusin risti ette ja tänasin issameiet, et mul merehaigus peale ei tulnud — ilm oli suurepärane, tuult polnud pea üldse ja kõik oli väga vahva. Muidugi kohv laevas ei kannata kriitikat, seepärast ma sellest ka ei räägi.

Aga Jumala teed on imelised, eksole — Pictonist Nelsoni sõites surusin ennast sügavale istmesse ja hingasin korrapäraselt, sest tee, see kuramus, viis läbi mägede, üle mägede, läbi jõgede, üle jõgede, niiet minu süda läks puhta halvaks. Kartsin küll, et kaasreisijad näevad, mis välja tuleb, aga õnneks siiski jäi nende uudishimu rahuldamata.

Nelsonis hüppasin bussist maha, tagusin risti ette ja tänasin issameiet, et asi seekord nii läks. Ajasin koti selga ja astsusin mõned sammud, et ennast pakkuda backpackersisse. Oleks mina teadnud, mis kohaga on tegu, ei oleks mina sinna oma jalga sisse tõst, aga mis nüüd enam ümberaetud piima pärast kurjustada! Nimelt oli backpackeri omanik vana viinanina, kes igal õhtul kerges vines olles kukkus räuskama. Kohe nii, et läbi maja ja üle tänavate. Olin seal kolm päeva ja kolm õhtut mina sain teada, kuidas inimesed on lollid ja ei suuda oma peaga mõtelda. Ses suhtes võiks ütelda, et räuskas mis ta räuskas, aga õigust tema rääkis.

Ja muidugi-muidugi tõestas Uus Meremaa jälle oma väiksust — astun mina 4.99 doltsise Domino pitsaga backpackeri kööki, kui vastu vaatavad minu toakaaslased Wellingtonist! No ega siis midagi, puhusime juttu. Wellingtonis otsustasin mina minna ju Victoria mäe otsa, kuni mööduv auto laskis signaali ja juhtt kisab midagi aknast välja — kuna see tundub olevat kohalike noorukite lemmiktegevus, ei erutanud see mind kohe üldse mitte, astusin aga kergel sammul edasi. Kui aga auto tagurdas mulle järgi, muutus asi naljakaks — autos olid minu kunagised töökaaslased kirsifarmist, kes otsisid head hosteli. No aga mina ju tean ikka, miks ma ei tea! Visanud ennast kõhuli nende autovoodisse, juhatasin nad enda endisesse hosteli. Muidugi tundis tranny mind kohe ära ja “Well-well-well! If it isn’t miss Estonia”-tas. Hostel sobis neile nagu rukis seale ja nii me siis läksimegi kõik koos Victoria mäe otsa ja tegime ühe rahupiibu. Oli see vast tore. Mudugi meiega kaasas olev eit läks natsa närvi, kui me metsas ära eksisime, aga halloo! ümberringi on ju linn, kuhu me ikka kaome!

Nojah aga Nelson. Sinna mina läksin sellepärast, et Abel Tasmani rahvuspark pidavat olema vaat et väga ilus. No ja siis mina läksingi vaatama seda järgmisel päeval. Oi, oli jah. Väga vahva ja ilus. Sain matkata ja supelda ja päevatada nii, et ninaotsast taaskord nahk maas. Aga mis sellest ninast, kui süda rõkkab rõõmust!

http://farm3.staticflickr.com/2891/10656243884_c640f8c3b2_z.jpg
http://farm6.staticflickr.com/5516/10656219135_9285560304_z.jpg
P1200200
http://farm4.staticflickr.com/3770/10656054775_ba3bef2b7c_z.jpg

Abel Tasmani ilu nähtud, sõin oma sõnu mitte iial enam Uus Meremaal bussiga sõita ja sõitsin uhkelt vaatama jääliustikke ehk läksin Fox Glacier Townshippi. Reis võttis aega tunde ja nii mina olin sunnitud avama oma rohukarbikese, mis aitab motsioonhaiguse vasta. Aitas küll.

Peale kümmet ja poolt tundi bussisõitu jõudsin mina linnakesse kohale. Kuna kell oli juba õhtu, siis liustikku ei viitsinud kohe vaatama minna, läksin hoopis vaatasin ühte järve, Mathesoni järve, kust hea ilmaga peegeldub Uus Meremaa kõrgeim mägi Mt. Cook ja veel paar samasse ahelikku kuuluvat mäge. See vaade on võrreldav meie kilukarbivaatega — üle maa ja ilma tuntud. Ilm oli suhteliselt kaunis, seega sain suhteliselt kauni pildi:

http://farm9.staticflickr.com/8525/8604475868_7ef61ef47b_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8101/8603377641_ffa10a6c14_z.jpg

Tagasiteel järve juurest jäädvustasin veel mõned võluvad hetked:

http://farm9.staticflickr.com/8532/8604489110_14530ed955_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8526/8603395467_6828e20abf_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8123/8603396105_915c99217a_z.jpg

Järgmine päev võtsin kätte rännaku liustiku juurde — kulges see läbi vihmametsa. Kui ma lõpuks liustikuni jõudsin, keerasin suhteliselt ruttu otsa ümber, sest no mida see metsas kasvanud laps ikka sellest jääst vahib, teda tõmbab ju mets hoopis tugevamini!

http://farm9.staticflickr.com/8536/8605791550_bd547fe139_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8383/8605796258_3a1ff2da82_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8545/8604736859_44ef2863bf_z.jpg

Aga noh, pärast helikopteriga üle linna, mägede ja liustiku lennates oli vahva ikka küll — mõne minutiga 5,5 km kõrguselt alla vaadata… oi oi oi. Kui vard kõrvad oleks sama arvanud!

http://farm9.staticflickr.com/8239/8606070318_546874a4a5_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8247/8604967693_b0914e5b81_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8528/8604967175_67c08cb494_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Christchurch

Christchurch Uus-Meremaa

Paljud arvasid, et 2012 detsembris tuleb suur tuli või vesi või Jumal-teab-mis ja teeb Maale otsa peale… Mugav mõte, aga nüüdseks on näha, et nii see siiski ei läinud. Paljud ootasid ka mingit sõrmenipsuvältel toimuvat muutust, mis pühib maailmast ära mured ja kannatused, et momentaalselt muutuks Maa Rahuriigiks, Kuldseks riigiks või jällegi, Jumal-teab-milleks. Aga ei. Mina usun, et need muudatused toimuvad kogu aeg ja me oleme selle idealistliku muredeta ja kannatusteta maailma poole teel… tuleb lihtsalt aru saada, kus või kuidas need kannatused alguse saavad või kus nad aset leiavad, siis muutub maailm tõesti sõrmenipsu kiirusel.

On sellega, kuidas on, kuid Christchurchi (Kristuse Kirik eesti. k.) 2010 aasta maavärin on suhteliselt sümbolistlik — on ju kirik + religioon ühed tugevaimad kontrollsüsteemid, mis sunnivad inimesi olema õnnetud, tundma ennast alaväärsena ja kõikides halbades asjades süüdistama ennast, kõikides heades asjades aga kiitma ja au andma Jumalale, kes asub väljaspool iseennast, piltlikult öeldes tänama Vanamees pilvel. Seega on väga sümbolistlik, kuidas linn kokku vajus, ehk siis sõnu seades Kristuse kirik vajus kokku… Kontrollmehhanism vajus kokku jne… Vahva, kas pole? Igal juhul minu ristiretk Kristusekirikus oli kõike muud kui tavapärane.

Saabusin siia õhtul kell kuus. Muretult tõmbasin jällegi koti selga ja astusin otsima head hosteli. Üllatus oli muidugi suur, kui ma avastasin, et kolm aastat hiljem ei ole ikka veel linna suudetud kuidagit pidi parandada, igal sammul on ajutised tarad, ehituspraht, tolm… no kokkuvõtvalt paistab linn nagu mõni maailmalõpufilmi võtteplats, puudu vaid imelikke hääli tegevad zombid.

Kõik, eranditult kõik, hostelid ütlesid mulle ära, sest majutusasutustega on niigi kitsas kolm aastat tagasi juhtunud maavärina tõttu ning lisaks oli linnas ka stand-up komödiantide festival. Näljane ja väsinud, kirusin pommiauku maa põhja ja olin valmis igale naeratavale inimesele sõrme näitama.

Helistasin ühte Holiday Parki, et ehk saan seal oma telgi püsti lüüa — jap, nemad mind tahavad, aga nemad lõpetavad oma päevatöö tunni aja pärast, mina kiirustagi ruttu siis sinna. Tuvastanud bussi numbri, millega ma sinna saa, jäin seda ootama. Peale pooletunnist ootamist buss lõpuks ka tuli. Ja otseloomulikult oli see vale buss ja teine buss väljub 20 minuti pärast. Seega ei jõudnuks ma enam telkima ei nii ega naa. Nojah. Otsutasin endale hoopis midagi süüa leida.

Kui kõht täis ja tuju jälle hea, hakkasin kesklinnast välja liikuma — läksin mööda teed, mis mulle kõige lähedam oli. Peagi peatas minu kõrval takso ja naeratav naine küsis, kuhu ma lähen. Oleks talle vastanud, kui ma oleks isegi teadnud, aga edasi ta mind viis nii kilomeetrit kaks ja soovitas proovida ühte hosteli, mida ta teadis. No muidugi oli see täis. Mis seal siis ikka, astusin edasi mööda teed, et kui muud ei leia, siis ehk mõne põõsa varjus löön keskööl telgi püsti ja enne koitu ajan end jalgele, sest fuck runi jaoks olin ma liiga väsinud. Kuna oli laupäeva õhtu, tuli vastu palju purjus inimesi. Grupp noormehi kukkusid minuga jutustama ja pakkusid välja, et ma kräshin nende pool. Muidugi oli mõte väga ahvatlev, aga kuna nad läksid linna (või mis sellest järele on jäänud) pidutsema, ei tundunud mulle see mõte just väga vahva. Astusin aga edasi. Täiskuu säras taevas ja mõte, et ma pean öö tänaval veetma, ei olnudki nii hirmus. Ja siis see juhtus — peale 3-e “No Vacancy” märgiga motelli ilmus mu ette Holiday Park! Juhuu, neil ju kindlasti telkimiskohti! Astusingi aga julgelt hoovile, kuniks tuli välja, et nemad sulgevad ennast kell 10, aga sellest oli juba tugev pool tundi möödas. Arutledes, mida teha, otsustasin vajutada “emergency buttonit”, et ehk ei ole omanikud maoorid ja ehk nad mind ära ei söö. Mõne sekundi pärast ilmus uksele blond naine, kes mind lahkelt sisse kutsus ja muidugi laulis oma “sa oled esimene eestlane, keda ma näinud” mulle ette ja andis telkimiskoha. Väga vahva! Nii ma siis panin pimeduses esimest korda enda telki üles — tuli välja, et kaks vaia on puudu, aga noh, mis sellest eksole. Kõrval platsil magas üks noormees magamiskotis lageda taeva all ja soovitas sama ka mul teha. Aga mina olen siin juba reisinud neli kuud ja tean, et see ilm on siin nagu lapse perse, iial ei tea, mis temast tuleb või ei tule. Seega ajasin telgi püsti ja vajusin unne.

Järgneval päeval läksin jooksujalu hostelidesse ennast pakkuma ja õnneks sain ka toa. Üheks päevaks. Nii ma saingi endale ühe päeva, millest täielikult ka piisas, et linnale pilk peale heita.

http://farm9.staticflickr.com/8247/8606432904_9c0a776f4a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8240/8605350345_dbe10946b0_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8108/8606452764_9d07963b13_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8383/8605351139_3ec38a6a9c_z.jpg

Aga ega kõik ole nii masendav — ajutine arhitektuur on siin väga lahe:

http://farm9.staticflickr.com/8543/8606463422_33e7df15b5_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8106/8606464266_867d634cc9_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8384/8606427214_d57db0b118_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8104/8605321791_83930524a2_z.jpg

Kokkuvõttes on see ikkagi üks väga masendav koht. Oi oi kui masendav.

http://farm9.staticflickr.com/8523/8613096742_3a43b70317_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Queenstown

29.01.2013 Queenstown

Minu hing rõkkas rõõmust, kui ma sellesse väikesesse kuurortlinna jõudsin — ilus, kompaktne, kaasaegne. Laenates ühe eesti noormehe, kellega siin kohtusin, väljendit — nagu steroididel Pärnu. Turistikas. Oi-oi, kui turistikas. Ja kallis! Aga ilus, kompaktne ja kaasaegne. Kindlasti tasub sinna minna, kui vähegi võimalust! Aga rahakott peab olema puuga seljas!

Linn asub järve ääres, mägede vahel. Kahjuks ei ole mäetippudel hetkel lund, mis teeksid koha veelgi hingematvaks, aga ega pruun mäetipp kah halb ole, palju sellel lamedal maal kasvanud lapsel ikka tarvis. Aga järves supelda ei kannata, sest see on sügav ja temperatuur enamasti 10-11 kraadi.

Queenstown on Uus-Meremaa adrenaliinijunkide meka, ehk koht, kus väidetavalt leiutati bungyhüpe ja muud sellised vigurid. Kellel soovi, siis kohas saab teha kõikvõimalikke lollusi, alates muidugi bungyst, lõpetates mägedevahel kiikumise, hõljumise ja muu tegevusega, mille eest saab head pappi küsida. Kindlasti soovitan ära käia ka üle Uus-Meremaa kuulsas Fergburgeris, kus 11 dollari eest saab sellise koguka burgeri, mis on paras kahepeale süüa ja maitseb hea.

http://farm9.staticflickr.com/8106/8614932251_5234d4cb0c_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8102/8613242178_cebc5ff8e6_z.jpg
Queenstown, New Zealand
http://farm9.staticflickr.com/8379/8612146255_df4d8f5c82_z.jpgMoon over Queenstown

Kommentaarid: puuduvad

Milford Sound

30.01.2013 Milford Sound Uus-Meremaa

Päev pärast Queenstowni jõudmist läksin Milford Soundi. Tegemist soundiga ehk siis nagu fjordiga, aga … no mingi vahe neil oli, minu pea ei pea kinni seda vahet — no mõhimõtteliselt on see koht, kus suured-kõrged mäed kõik ilusasti koos ja nende vahel palju palju vett. Lisaks veel mägedest allalalngevad kosed, millest kõrgeim on 155 meetrit, hülged ja delfiinid, keda mina muidugist ei näinud. Väga huvitav on ka tee sinna — läbib see laviiniohtlikud kohad, läbi mäe uuristatud pika tunneli ja 2-3 kilomeetrise teejupi, mille vältel läbitakse erinevad kliimavöötmed kõrgmäestiku omast lähistroopiliseni. Kindlasti oleks see koht olnud palju imetlusväärsem, kui ilm oleks olnud vihmane — ilusa ilmaga ei ole see koht midagi erilist.

On the way to Milford Sound
http://farm9.staticflickr.com/8239/8613364786_21954b243b_z.jpg
Milford SoundWaterfall in Milford Sound
http://farm9.staticflickr.com/8249/8612242893_2da686dfb8_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Queenstown-Wellington

18.03.2013 Uus-Meremaa Wellington

Kolm nädalat Uus-Meremaa Lõunasaarel — kõik, mis tundus huvitav, sai nähtud, kõik, mida tahtsin teha, sai tehtud ja nii ma jõudsin järeldusele, et on see Lõunasaar nii tore, kui ta on, on ta nii puutumatu loodusega, kui ta on, on ta minu jaoks pisut ahistav — tänu Cooki väinale ja suurtele mägedele tekkis pisut klaustrofoobne ja ma-olen-nii-kaugel-kodust tunne. Ühesõnaga ma pidasin kinni enda lubadusest enam mitte bussiga sõita, seega lendasin Queenstownist Wellingtoni.

Ilm oli ilus, kui istusin pisikesse, propelleritega lennukisse. Pisut enne õhkutõsu tehti lennukile restart, sest arvutisüsteem oli mingi pahandusega hakkama saanud. Ma muidugi pidin kohe oma pinginaabrile mainima, et ma usun, et seda lennukit juhib Windows, seepärast ka see restart. Naaber lisas omalt poolt, et ju tuli Blue Screen of Death ette. Põgistasime kahekesi naeru nagu üleannetud koolitüdrukud. Oleks ma teadnud, et vend paaniliselt lendmist kardab, oleksin ma selle nalja enda teada jätnud, aga pole midagi — mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja nii me ka Wellingtonis maandusime. Wellingtoni lennujaam on siis väidevatalt üks hullemaid maailmas, sest lõunas ja põhjas on mäed, idas ja läänes aga meri… vägev tunnelieffekt tuulise ilmaga — õnneks oli minu maandumise ajal tuul kasin.

http://farm9.staticflickr.com/8247/8661676225_c3a5fe68aa_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8254/8661676543_d0be76e266_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8257/8661676857_c6cd3b2ff7_z.jpg

Minu kolmas kord Wellingtonis. Linnas oli ragbivõistlus, mistõttu oli linn täis kostüümides inimesi, kes olid purjust, nii purjus ja käitusid väga ebasündsalt. Kuna nad olid hõivanud kõik majutusasutused ja mina olin liialt väsinud, et linnast väljas endale magamiskohta otsida, pidutsesin poole ööni, mis tähendab, et ma kuulasin pool ööd Britney Spearsi Womanizerit ja siis magasin paar tundi pargis põõsa all, et hommikul kell kuus üles tõusta, minna hosteli, ära broneerida endale koht, et kell 2 päeval sisse chekkida ja magada terve õhtupoolik.

Muidugi võidakse nüüd mõtelda, et issand, põõsas eksole, aga kui te vaid teaksite, et siin põõsastes filmiti Sõrmuste Isanda tseeni, kus Frodo & co jooksid ratsurite eest ära ja rullusid kaldast alla… jah, ma olen sellel pinnal kõndinud. Slept wit it.

http://farm9.staticflickr.com/8248/8662781536_9679145814_z.jpg
Wellington, New Zealand
Wellington Town Hall
http://farm9.staticflickr.com/8261/8661686425_5a17bd7e31_z.jpg
Courtenay Place, Wellington

Kommentaarid: puuduvad

Farmielu

Hastings Uus-Meremaa

Elan aiandis. Päris puude vahel. Pirni-ploomipuude.

Lõunasaarelt tagasi Põhjasaarele jõudes võtsin puhkuse reisimisest, selline seljakott-seljas-seljakott-maas-kohast-kohta reisimine on väsitav. Nii jõudsin tagasi Hastingsisse, samasse hosteli, kust reisi alustasin. Ees ootasid juba tuttavad tegelased, seega eeldasin sama elu jätkumist, mille maha jätsin kuu varem. Kuid ei korda elu ennast. Kuna ma ei töötanud, siis oli olukord väga chill — hommikud hakkasid poolest päevast ja õhtud saabusid pooles öös. Ka seltskond muutus. Pea igaõhtused kõrghetked asendusid igaõhtuste, igapäevaste kõrghetkedega ning vahel juhtus, et kõrghetked saabusid juba enne hommikukohvi. Hostelis sai väljend “Good shit” minu teiseks nimeks.

Kvaliteetaeg.

Kuniks ilmus välja tsehhi prints valgel vanil, kes oli mind kauplenud endaga samasse aiandisse ja kõik vajalikud jutud juba aiandi omanikuga ära rääkinud. Mul ei jäänud muud üle, kui 15 minutiga kõik oma asjad kokki pakkida ja sõita kusagile aiandisse, et magada kuuri kõrval puude all telgis ja iga päev 8 tundi pirne-ploome-virsikuid korjata. Venitasin mis ma venitasin, aga poolsunnitult ma siis siia ka jõudsin.

Järgmisel hommikul kohtusin oma ülemusega — väga chilli vanemapoolse härraga, kes kärutab ringi rullnoka BMW-ga ning enda “vendadega” ehk siis maooriposite ja -naisega, kellest üks paneb kõigile pidevalt uusi hüüdnimesid ja kellest üks on elanud Norras. Ma pole veel täpselt suutnud tuvastada, mis on nende hierarhias mis, ehk ma ei tea, kui ma olen “cousin ehk cos”, kas ma olen siis rohkem vend, kui siis, kui ma olen “the man” sest ma hüdroredeliga nii tuusalt manööverdan. Või millal sai Will-st Wills (Minu nimi siin on Will, sest minu pärisnimi inglise keelt rääkiva inimese suu läbi on valus kuulata ([Vil:ju]). Samuti juhtub, et mind vahel kutsutakse Wilhelminaks, sest tundub, et kõikidel on siin ka naiselikum hüüdnimi. Aga ikkagi hea, et kasutusse ei jäänud “Eyebrow”.

Elu on rustikaalne, juhul kui see sõna tähendab seda, mida ma eeldan: pliidiks on kaasaskantav gaasipliit, külmikuks coolroom. WC-dush-köök on õnneks igas shedis (kuur-ladu-varjualune) olemas. Ja õnneks ei pea ma magama telgis, vaid köögi peal asuvas toas, mida kasutatkse vana mööbli hoiustamiseks. Niiet voodeid on mul kolm.

Elu on imeline — hommikul ärkan kukelaulu peale, vahel ka akna all puusalus sädistavate varblaste peale, kui need ennast tõusva päikese käes soojendavad ja sulgi sätivad. Cuppa ja brekki ja 8 tundi släkkimist meenutavat viljakorjamist, 20 minutiliste makstud pausidega. Ja palk on 50 senti suurem alampalgast.

Kord nädalas käime lähedalasuvas linnas palgatsekki sulaks vahetamas ja nädala sööki ostmas.

Iga õhtu popsutan piipu — kohalik hea Max Strenght Incence FTP.

Sweet as.

http://farm9.staticflickr.com/8258/8661736681_2767a9a79b_z.jpg

http://farm9.staticflickr.com/8248/8661738903_a1d96088c1_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8246/8662081133_9dd7e86231_z.jpg
Sunset in New Zealand
http://farm9.staticflickr.com/8252/8663177576_92121372dc_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Paihia ehk kuidas saada õnnelikuks

23.03.2013 Paihia Uus-Meremaa

Ruttu-ruttu, hakkame otsi kokku tõmbama!

Peagi lööb kuus kuud täistundi ja leian ma end taas Eestist. Nädal enne seda võtaks asja koku, istuks randa päikese kätte maha ja leotaks end soolases ookeanivees.

Kas ego surnud? Ei, raibe hingab veel. Kas reis luhtas? Ei, parem veel. Et siis minu eesmärk tappa ego läks puhta vett vedama, maadlesin mis ma maadelsin, aga maha lüüa raibet ei suutnud. Ja hea oli, et ei suutnud, sest kui ta meile antud, ju ta siis millegi jaoks on tarvilik. Distsipliin, vat seda oleks egol vaja — mitte kuuli, vaid kaigast.

Selle kuue kuu jooksul olen ma kohtunud paljude väga lahedate inimestega, paljude vähem lahedate inimestega ja paljude sakslastega. Igaüks on neist omamoodi mind edasi aidanud või siis tagasi lükanud, igal juhul on kõike seda vaja olnud, et arusaamisi muuta ja elu teise nurga alt näha.

Tänasel päeval võin ma pisut ülbelt väita, et ma ei tea, mis on elu mõte ja ma ei tahagi teada. See tähendab, et ma olen filosoofilises mõttes jõudnud arusaamiseni, et meie uskumused vormivad meie reaalsuse, seega et enda elu üle kontrolli saavutada, peame me suutma kontrollida ja juhtida mehhanisme, mis moodustavad meie uskumusi. Kaugelt vaadates tundub, et uskumused on midagi kindlat ja vankumatut, kuid lähemale jõudes tuleb välja, et uskumused ei ole mitte midagi muud, kui meie arusaamised millestki, mille me oleme enda jaoks vankumatuks tõeks loonud. See nn tõde tegelikult on vägagi küsitav, sest selle loomislugu on kahtlane — tõde sünnib meis endis, kui me arvame enda kogemustele toetudes, et midagi on alati just nii, nagu me hetkel arvame. Abstraktsuse tapmiseks üks näide: ma olen kuus kuud tunnistanud, et uus-meremaalased on madala intelligentsiga ja armastavad ihulikke naudinguid. Seetõttu olen ma enda jaoks loonud tõe, mis kõlab järgnevalt: “Uus-Meremaalased on maakad”. Et mitte aega raista iga kord analüüsimise peale, kinnitan ma selle väite tõeks ja iga kord, kui keegi mainib uus-meremaalast, ma juba tean, et ta räägib maakatest. Probleem selle tõe juures on aga, et see ei ole universaalne, see on minu tõde, baseerub vaid minu vaatlustel, läbielamistel. Vaadeldes midagi, elades midagi läbi, anname me hinnanguid, võrdleme enda arusaamisi ja vormime nii arvamuse ja hiljem ülendame selle tõeks. Aga selleks, et millelegi hinnagut anda, peame me hinnatavat millegiga võrdlema, muidu ei jõua me hinnaguni. Ja me võrdleme seda ikka ja jälle enda tõdedega, teadmisetega, läbielamistega. Nii me olemegi nagu rattas — ühed tõed baseeruvad teistel tõdedel ja teised tõed baseeruvad esimestel tõdedel.

Lisaks veel absurdne väide, et erand kinnitab reeglit.

Kuidas rattast välja saada?

Ära anna hinnaguid ja võta elu nagu see on. Tõsi. Aga kontimurdvalt raske teha. Tõdede pärast.

Kui tõed on tegelikult arvamused, mille me oleme ülendanud tõeks, siis peaks neid arvamusi saama muuta, kas pole? Jah. Jookskem võidu hüpnoterapeudi juurde arvamusi muutma. Kuid ka siin on probleem — arvamusi muutes asendame katla pajaga. Vahetame rattal vaid kodaraid.

Kui tõde on arvamus, mis toetub tõele, mis omakorda tõele jne, siis kõigi nende ühiseks nimetajaks on MINA ehk kõik uskumused saavad alguse minust. Seega on oluline kuidas mina ennast näen. Kui ma näeksin ennast maakana, siis ma ei näeks uus-meremaalasi maakatena, vaid väga lahedate vendadena. Seega nagu ikka ja jälle, kõik saab alguse meist endist. Kui minu eesmärgiks oleks muuta oma arvamust uus-meremaalastest, peaksin ma muutma arvamust endast ja siis muutub kohe-automaatselt ka arvamus neist.

Teise näite aeg: enamus Uus-Meremaast on tehismaastik, kus sõrmusteisandlikku loodust näeb vaid looduskaitsealadel. See arvamus on selline, sest ma olen ennast defineerinud, kui loodust ja loomulikkust austavat. Kui ma defineeriks ennast ümber ärimeheks, kelle eesmärk on teenida vaid kasumit, vaataksin ma Uus-Meremaad, kui konkurentsitihedat ja edukat maad, kus raha on suutnud ennast siduda pea kõige külge. Ma arvan, et ma oleks isegi natuke kade siinsete ärimeeste peale.

Seega üks piirkond, mitu arusaamist. Ja nendest arusaamistest saavad ükskord tõed.

Järgmine küsimus — kuidas me ennast näeme? Toreda, tublina, laisana, ohvrina jne… Sõltuvalt teemast võime ennast näha kerjusest kuningani — kui oleme edukad milleski, näeme ennast kuningana, kui me ei oska midagi, näeme ennast ohvrina, laisana, lollina või millegi muu negatiivsena. Ümmardades näeme me ennast heana ja pahana, nagu dualismis kiikuva inimesele sobilik. Seega on kõik täitsa “normaalne”.

Aga nüüd läheb asi põnevaks — miks me oleme mõnes asjas head ja mõnes asjas halvad? Uskumused. Me oleme endale mingisugused tõed loonud enda kohta, mis ei ole mitte kunagi tõesed. Kuidas mitte kunagi? Sest kui sa oled ühes asjas hea, siis see tähendab, et sa saad olla ka teises asjas hea. Aga mitte siia ei ole koer maetud, see on vaid märk, et kõik on võimalik.

Kui kõik on võimalik, siis ainus, kes meid tagasi hoiab, on meie enda minapilt. Ehk me ise hoiame ennast vangis. Endaloodud arvamustega endast.

Niiet tänase õhtu oluliseim küsimus kõlaks: “Kuidas muuta arvamust endast”. Selleks ei pea mitte midagi muud tegema, kui ausalt enda sisse vaatama ja iga enda uskumuse kohta küsima “Miks”. Ma ei hakka valetama, et see on kerge — see on üks raskemaid asju arvatavasti. Ja uskumus, et keegi on enda vastu aus, on lihtsalt üks uskumus, mis tuleb lahti arutada.

Eesmärgiks ei ole mitte arusaamine, kuidas või miks mingisugune minapilt tekkis, kuigi see aitab palju edasi, eesmärgiks on lihtalt endale tunnistamine, et nii see hetkel on, kuid aru peab saama, et see ei pea nii olema, sest kõik võimalused on igal hetkel alati avatud. Üks viis selle saavutamiseks on vaadata ennast kui kedagi teist, vaadata ennast külmalt, vaadata ennast laskmata emotsioonidel endast võitu saada.

Kõik on võimalik. Hea selle asja juures on meie keha “mälu” ehk kui kord saavutada hetk, mil suudetakse endast “üle olla”, jääb see hetk mällu ja tagasi selle tunde juurde on lihtsam tulla.

Lõpetuseks: kõik sinu ümber on sinu sees: kui sa näed enda ümber midagi halba, siis selleks, et halba märgata, peab tähelepanu olema fokuseeritud halvale, sest muidu seda ei osataks vaadata. Sama asi on positiivsete asjadega. Seega triljoni euro küsimuse “Kuidas saada õnnelikuks?” vastus on lihtne.

http://farm9.staticflickr.com/8245/8663317894_1eb01ca51a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8255/8663363480_42054fd6a5_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8245/8663364600_16fa93c7ee_z.jpg

Kommentaarid: üks

40 tunnine päev

28.03.2013 Amsterdam Auckland Eesti Hong Kong Uus-Meremaa

Auckland
http://farm9.staticflickr.com/8251/8663421770_d758298142_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8251/8663421172_cdba62e3b1_z.jpg

Hong Kong
International Commerce Centre, Hong KongUmbrellas in Hong Konghttp://farm9.staticflickr.com/8263/8662378697_abbea6a511_z.jpg

Amsterdam
http://farm6.staticflickr.com/5485/10653439515_2a14324543_z.jpg

AMS – TLL
http://farm4.staticflickr.com/3730/10653226316_dc5591cd7c_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3739/10653223175_e49595304d_z.jpg
Ja maandumine Tallinnas

Kommentaarid: puuduvad

Enesetapjad ehk grupisuitsiid

27.02.2014 Image states Päevapilt Tauranga Uus-Meremaa

“Kõigepealt hüppab paks, siis lükkan ma lokilamba alla ja lõpuks hüppan ise”

http://farm9.staticflickr.com/8225/8405761299_a11d24c53f_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8499/8406855214_da13c74a3b_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8227/8405762547_277fbf9cab_z.jpghttp://farm9.staticflickr.com/8372/8405763145_9e78d3a30e_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Probleem Wellingtonis…

28.02.2014 Aegvõtted Image states Uus-Meremaa Wellington

Wellingtonis panid tagurlikud linnakodanikud linnavõimudele kitse, et kesklinna kai ääres harrastavad jõmpsikad vettehüppeid. Linnavalitsuse vastus kitsedele oli kahetasemelise vettehüppetorni paigaldamine.

P1190776P1190777P1190778P1190779P1190780P1190781P1190782

Kommentaarid: puuduvad