fallenBoy

Spirituaalsus

Kõigil siin maailmas on hing. Isegi kui see esmapilgul nii ei paista. Aga see siin ei ole ainus maailm…

Viiruk ja unenägude püüdja

26.03.2010 Spirituaalsus

♪ Hetkel mängib iTunesis: Dru Hill – Below Zero

Paar nädalat tagasi juhtus imeline asi — minu sõbranna kannatas õudusunenägude käes, seega ei saanud ta ennast energiat täis laadida (kui inimene magab, laeb ta endasse kosmilist energiat). Ravisin siis ta terveks. Või õigemini — parandasin olukorra. Nimelt üks võimalus, miks inimene ei saa magada, näeb õudusunenägusid või külastavad teda lausa luupainajad, seisneb pahades vaimudes, st pahas energias, mis kuidagi on leidnud oma tee piinatu juurde. Ärge küsige, mis moodi see kõik töötab, sest ma ei ole nii palju asju veel endale selgeks teinud. Aga mis võib aidata sellisel juhul? Tuli. Tulel, nagu ka (voolaval) veel on puhastav toime. Kõige lihtsam ja ka parem viis enda ümbruse pahast energiast puhastamiseks on viiruk, sest viiruki puhul ei ole otsest leeki. Lahtine leek puhastab ruumi kõigest, kaasa arvatud ka heast energiast. Aga viiruk ajab ära paha energia. Seetõttu kasutatakse teda ka pühakodades.

Pahade unenägude vastu aitab ka igas hästivarustatud kaupluses müügil olev unenägude püüdja (aga ise tehtud on hästi tehtud). Nimelt jäävad inimest ärritavad unenäod nööridesse kinni, meeldivad seevastu pääsevad neist läbi. Unenägude püüdja peaks rippuma voodi peatsis.

Niiet kui magamisega pahad lood — põletage toas viirukit ja kui unenöod on pahad, tehke unenägude püüdja.

Kui viiruki lõhn ei meeldi või mõni muud häda — otsige vabandusi ja kujutage ette et olete erilised. Ja kannatage.

Palun mulle mitte mingeid küsimusi esitada, ma olen alles amatöör ja ei ole kõiki seoseid veel maailma asjade vahel näinud/kogenud. Aga ma loodan, et 5 aasta pärast*, kui ma metsas üksida elan, saan ma maailma asjadest ka paremini aru ;)

********************
;)

Kommentaarid: hetkel 3

Naissaar

15.08.2010 Päevapilt Spirituaalsus

Soome lahe lõunaosas asub saar, naiste saar, kus elavad vaid naised. Nad viljastavad end voolava vee, möödasõitvate meremeeste, vangis hoitavate meeste või koletistega. Kui nad sünnitavad poja, on see koerkoonlane, kui tütre, amatsoon. Pojad, kes rääkimise asemel hauguvad, müüakse slaavlastele orjadeks — mehi amatsoonid ei vaja. Ammugi siis koerkoonlasi.

Kahjuks pole mingeid täpsustusi, mis koletistest jutt käib. Ehk draakonitest, sest saarest idapool asuval teisel saarel asuvad inimesed neid kummardavad ja neile kaupmeestelt ostetud mehi ohverdavad?

Käisin vaatasin asja üle. Draakoneid ei näinud.

Naissaar
Polytrichum juniperinum
Naissaar, Estonia
Naissaar

Kommentaarid: hetkel 2

Rännaku eelõhtu

9.10.2012 Auckland Spirituaalsus Uus-Meremaa

9. oktoober 2012, Auckland

Homme on see tähtis päev, kui ma saan valgustatuks :D No muidugi garantiisid ei anna, aga minesateaeksole. Homme õhtul kell kuus jään ma vait — vaikib nii mu keel kui meel ja seda 10 päeva järjest. Lähen meditatisioonilaagrisse. Ootus on suur. Esmalt muidugi seetõttu, et teema väga huvitab ja eelnevalt kogenud meditatisooni jõudu on ootus sedavõrd suurem. Teisalt muidugi ka idee Aucklandist välja saada ja uut näha-kogeda on täitsa meelierutav — vahitud seda linna siin küll ja ega nagu polegi tegelt midagi vaadata.

Täna tegin tutvust ka siinse kaubandusega — meditatisoonilaagris ei lubata midagi loomset, seega ostin tennised ja riidevöö. Kaubanduskeskust, kui sellist, siin ei leidnudki. On küll palju pisikesi poekesi, aga sellist suurt virukeskuselikku noortelaagrit ma ei kohanud. No ei otsinud kah tegelt niiväga. Küll sattusin mingisse suuremasse keskusesse, kus enamik poode jaapani blingi täis, silme ette tulid hellokittid ja pea hakkas kogu sellest roosast vilkumisest ringi käima, hea et ülesminevast eskalaatorist alla ei kukkunud.

10 päeva siis vaikust. See tähendab mitterääkimist, mittelugemist, mittevaatamist, mittejooksmist, mitte… jne. Kogu laagri-kursuse eesmärk on õpetada kannatustevaba elu. Neile, kes veel ei tea — kannatused tekivad pelgalt meist endist, meie tahtmistest — kui sa tahad midagi või ei lähe asjad nii nagu tahaks, kipuvad inimesed jalgu trampima ja tekib ületamatu soov hakata kohe midagi muutma, et asja endale meelepärasemaks teha. No saad midagi nii muuta, palju õnne, aga tahtmisega on justnagu mitmepealise lohega — need pead jäävad alati juurde tekkima, sestap on “pole probleeme, on väljakutsed” igiliikur. Kogu kursuse eesmärk on aru saada, kust ja miks tahtmised tulevad ja mida nendega peale hakata. Kokkuvõtvalt ja minu praeguse arusaama järgi tuleb kogu tahtmiste virrvarr meie egost, mis aga tekib, sest me ei lase asjadest lahti. Ehk siis me arvame, et meie läbielatu on meid vorminud ja meie praegusest olemusest sõltub ka meie tulevik. Ei ole nii — minevik on mäletus, mis ei mõjuta mitte kuidagi olevikku. Tulevik aga ei sõltu kuidagi sellest, mida sa minevikus oled teinud — meil on vaid käesolev hetk ja see ei sõltu millestki, see on — seega ei tasu ennast koormata mingite minevikutaakadega ega esitada tulevikule nõudmisi — võta asju nii nagu nad on, siis ei teki ei hinnanguid ega ootusi. Ja kui ei ole hinnaguid, ei ole ootusi, ei ole ka midagi, millest saaks alguse tahtmine. Ainus, mis on, on aktsepteerimine. Täielik aktsepteerimine ehk rahulolu ehk tingimusteta armastus.

Teooria on selge, nüüd praktiseerima!

Meditation Centre Dhamma Medini

PS! 10 päeva tähendab seda, et ma ei saa, isegi siis mitte, kui ma tahaks, välismaailmaga suhelda. Telefon on väljas 21. oktoobrini ja mailidele ei vasta. Palun austage seda.
http://farm9.staticflickr.com/8335/8110814877_1f6ac561d2_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Mungaelu ehk 10 päeva Vipassana meditatsioonikursusel

23.10.2012 Auckland Spirituaalsus Uus-Meremaa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis millalgi, kui Uus-Meremaa plaan tekkis, sattusin lugema ühe eesti tüdruku reisiblogi ja seal ta mainiski, et käis siinpoolsusel meditatsioonilaagris ja talle see kohe üldse ei meeldinud ja üleüldse fuck you all. Mulle see meeldis ja mõtlesin, et esiteks on juba selline kogemus väga lahe, tulgu välja mis tuleb või jäägu sisse mis jääb eksole. Teiseks olen ise meditatsiooniga tegelenud natuke ja tean juba, mida oodata ning mida loota. Kolmandaks oleks see väga rahustav uue seikluse alguses. Mõeldud-tehtud ja nii kogu see asi alguse sai.

12 päeva tagasi leidsin ennast pisikesest mikrobussist, mis vuras üle Aucklandi silla kusagile Kaukapakapasse, peal spirituaalsed inimesed, pilgud valgustatuse poole. Või nii ma vähemalt uskusin ja lootsin. Aga ju ma ei soovinud seda piisavalt kõvasti või oli mu visualisatsioon nõrk, tegelikult juhtus kõik hoopis nii (kuna ma seal ei saanud kirjutada-joonistada-laulda-tantsida, siis edasine on pelgas meenutus).

Eelõhtu

Lähen oma maailmatumasuure seljakotiga (9.5kg) bussijaama, 15 minutit enne bussi lahkumist, et kõik oleks ikka ilus ja korralik. Kokkulepitud kohast leian noormehe, kes sellili pingil loeb raamatut. Tema kõrval istub vanem naine, loeb ajalehte. Kõrvalpingil istub üks noormees ja naudib peaaegu olematut päikest. Istun tema kõrvale ja mängin natuke Crazy Pigsi. Mõne minuti pärast saabub pooljoostes üks blondiin, uurides hingeldades, kas see on see koht, kus Vipassana meditatsioonilaagri omad pidid kokku saama. Naine vastab vaikselt, et jah, on küll, aga veel on aega, busse pole kohal. Blondiin seletab suure suuga, kuidas ta nii hirmunult jooksis, sest kirjas oli hoiatatud, et bussid väljuvad täpselt kell neli. Ameeriklane. Blondiin. Jajah, sünkroonsus!

Inimesed hakkavad kogunema, neid on ikka hulgim. Lõpuks jõuavad ka lubatud valged bussid. Pakime asjad ära ja roninme üksteise võidu bussi. Minu kõrvale istub punapea kutt, kes on väga sõnaaher — saan teada, et ta ei lähe sinna esimest korda. See on ka kõik. Vähemalt ei ole tüütav jutupaunik. Kell saab neli, kuid bussid ei liigu kusagile. Ameeriklane, kes istub minu taga, hakkab enda kõrval istuva tüübiga jutustama: kuidas ikka nii saab, et kirjas ütlevad, et kell neli läheb täpselt välja, seda on isegi mitu korda rõhutatud ja kui minek on, siis ei lähegi. No jumal-jumal, sa lähed meditatsioonilaagrisse, kuhu sul kiire on!? Sellega asi ei piirdu, suhtlusvaegicus-americus ju ja nii hakkab seda loba tulema — kuidas ta pool aastat juba Uus-Meremaal, Aucklandist pole kaugemale jõudnud, kogu aeg aint pidu ja joomine, tööl käib vaid nii, et üür makstud ja joomiseks piisav summa. Kõige naljakam oli juhus, kus nad sõpradega läksid üht uut baari uudistama, sisse astudes tundis aga baarmen tibi ära, selgus, et ta on purjus peaga seal juba käinud. A-ha, naljakas-naljas. Purjus ameerika blondiin. Sünkroonsus korda kaks!

Ja siis tuleb tõehetk — ta on sakslane, kes oli kaks aastat Austraalias ja nüüd siis teeb* Uus-Meremaa ära. Mh, väga hea inglise keel, absoluutselt ei mingit sõndadeotsimist ega aktsienti! Sakslased on tavaliselt sellise karuse akstendiga, Pam Anni “LUFTHANSA!”-tüüpi, aga mitte tema. Kuid ei tee see minu arvamust temast paremaks ega halvemaks. Pigem halvemaks — tahaks vaadata, kas tal on ikka matkasaapad jalas — sakslased tavaliselt ju käivad nendega. Nagu koreakad oma vetsupaberirullidega.

Liikuma hakates tibi väsib ja vaikib. Saan jälle hingata.

Pooleteisetunnise sõidu jooksul möödume mägedest, orgudest, lammastest, laamadest, hobustest, puuviljaaedadest, vulkaanidest ja majast, mille seinale on suurelt kirjutatud “SHE SAID YES!”. Palju õnne. Sõidame üha väiksematel teedel ja järjest kõrgemale. Lõpuks jõuame sihtkohta — org kahe mäe vahel. “No network coverage” ütleb mu lollifon, olen nüüd tsivilisatsioonist väljas.

Registreerime ennast kursusele, kus anname allkirja, et me 10 päeva jooksul järgime “noobli elu reegleid” ehk ei tapa, ei valeta, ei varasta, ei seksi, ei tarbi meelemürke ja rõhutatult veel meeldetuletus, et kursus kestab 10 päeva ja varem ei saa lahkuda. Kirjutan alla. Seejärel antakse mingit suppi, koostisosadest suudan tuvastada vaid selleri. Ja supp on täiesti mage. Mitte grammigi soola. Kogemuse ehtsuse mõttes lasen asjal nii olla, kuigi sool on eraldi olemas.

Saan teada, et meie hulgas on uusmeremaalaseid, tüüp fijilt, austraallasi, jaapanlasi, mehhiklased, maoor, poolakas — Karmen Eikneri tütar ei oskaks kõiki paika pannagi — kõikidele ei jätkuks värve ega sõimusõnu. Kõikidega tuttavaks ei saa. Kokku on meid umbes nii 30-35 meest, naisi natuke rohkem.

Peale supisöömist lüüakse naised-mehed ühte ruumi ja tutvustatakse sisekorda ning korratakse üle reeglid. Eraldi rõhutatakse, et 10 päeva jooksul lahkuda ei saa, kes ei ole sellega nõus või kahtleb endas — viimane aeg on loobuda. Keegi ei loobu. Ja siis lastakse igaüks oma kambrisse, milles on voodi, öökapp ja nagi. Ei midagi üleliigset, ei miagi mugavat — kõike selleks, et lasta maitsta mungaelu.

Kell 8 algab esimene meditatsioonikord. Mediteerimishalli lastakse nime järgi ja palutakse üles otsida matt ja padi, millel nimi peal. Minul on eelviimases reas, väga uhke.

Lindilt lastakse guru pöördumist, milles ta tutvustab uuesti reegleid ja kordab üle mittelahkumise reegli ning annab viimast korda võimaluse lahkumiseks. Keegi ei lahku. Noja siis kordame kooris kõik reeglid üle ning anname lubaduse 10 päeva jooksul mitte rääkida, noobel vaikus. Ja hakkame aga mediteerimisega pihta. Lõpetame kell 9, peseme-harime endid puhtaks ja läheme magama.

Kõik tundub siin nii tore, nii lahe, nii vahva, kuniks avastan, et radikas ei tööta ja väljas on sama külm kui toas, sest aken on kogu aeg lahti olnud. Ja on tähistaevas, mis tähendab väga külma. Egas midagi, võtan magamiskoti välja ja mõtlen, et nii ongi lahedam — ei ole vaja mingeid mugavusi, seda lahedam ju kogemus on.

Lähen magama.

Esimene päev

Ärkan natuke enne õiget aega, ehk kolmveerand neli hommikul. Magada oli hea, uni oli hea. Öisest metsas hõigub üks lind vahetpidamata kurvalt.

Kell 4 lüüakse kongi. Panen kärmelt riidesse, ei lase ennast külmast häirida. Lähen peamajas asuvasse vannituppa ja löön kikud läikima. Viin hambaharja tagasi enda tuppa ja viskan veel korraks pikali. Kong hüüab uuesti — kutsub mediteerima. Kell on pool 5.

Lähen mööda mäekülge sikk-sakkikujulisest rajast üles mediteerimishalli. Vaikselt lähen enda kohale, panen teki jalgade peale ja kukun mediteerima. Tänane ülesanne on hingata rahulikult-loomulikult ja jälgida hingamist. Lihtne! Njaa, mitte niiväga tegelt. Jah, korra küll, aga katsu sa jälgida hingamist, kui üks mõte ajab teist taga ja tähelepanu libiseb hingamiselt mõttele. Üha uuesti ja uuesti jälgin õhu liikumist. Ja uuesti. Uuesti. Ja uuesti. Ja lüüakse kongi. Möödunud on 2 tundi, käes on hommikusöök.

Hommikusöögiks pakutakse kaerahelbeputru, kuivatatud ploomidest ja rosinastest tehtud keedist (mõlemad koostisosad vees keedetud natuke. ⅔ vilju, ⅓ vett.), keedetud õunalaaste, hapukoort, linaseemneid, mingit puru, millest ma ei saanud lõpuni aru, et millega päriselt on tegu. Ja puuvilja (õun, pirn, kiivi, apelsin). Võib võtta ka müslit, maisihelbeid, saia-leiba (peaagu nagu meie põrandaleib, kuid rohkem hapu ja seemnetega). Leiba-saia saab ka röstida ja peale määrida pähklivõid või tavalist võid. Kogu söök on taimne, järgides reeglit mittetapmisest. Jookideks on kummelitee, must tee, kohv või viljakohv (karo).

Söön rahulikult ja vaatan kuidas päike tõuseb, kiiret pole, järgmine mediteerimisseanss on kell 8, seega poolteise tunni pärast.

Peale sööki lähen vaatan, kuhu jalutamisrajad viivad — Aucklandis viimasel õhtul tuli välja, et minu toakaaslane on laagris käinud ja soovitas vaadata metsas olevat koske, pidavat ilus olema. Lähen rahulikult ja uudistan — mõlemad mäeküljed on kaetud tiheda metsaga, lõunapoolsel mäeküljel, kuhu me ei pääse, sest seal pole radu, on rohkem palme ja suuri sõnajalgu, põhjapoolsel, kus meie jalutusrajad on, on rohkem peenemate lehtedega puid ja väikeseid sõnajalgu. Lõhn on alguses natuke häiriv, meenutab kergelt virtsalõhna — kõdunev pinnas.

Jalutan mööda rada ja satun metsas asuvale lagendikule, kus on korralik hooldatud muru ja vaade vastasmäele — väga kena. On just päikesetõusu aeg, minupoolsel mäeküljel juba päike paistab, vastasküljel mitte.

Mööda rada edasi minnes lähen sügavamale metsa, jalutan sõnajalgade all. Lisaks suured mägipalmid ja muud meile talveaedadest tuttavad taimed. Kuniks jõuan koseni — see on paljas äkiline kivikalju, kust vesi alla niriseb. Huvitab. Omatmoodi ilus. Radamööda tagasi liikudes jõuan tagasi lagendikule ja jalutan tagasi keskusesse. Pikutan pisut kuniks lüüakse kongi. Jälle mediteerima, sedapuhku peab mediteerima kuni kella 11-ni. Vajadusel võib mediteerida ka oma toas, aga seal on külm, sinna ei taha minna.

Guru laulab iga mediterimisseansi alguses laulu pali keeles ja kordab üle, mida on vaja teha ja annab näpunäiteid. Observe your breath, be aware of it. And if the thought comes, smilingly try again. No ma siis üritan. Ja üritan. Suunurgad on naeratusest valusad. See on loomulik, et pikalt ei saa tähelepanu hingamisel hoida, sest mõtte jälgimine on siiski meele esmane tegevus olnud kogu eelneva elu.

Ja jälle kong. Mediteeritud on nüüd 5 tundi.

Lõunaks on nuudlid aedviljadega, kahte sorti salatit (riivitud porgad ja rosinad ning lehtsalatid, spinat, hiinakapsas jne). Lisaks veel kergelt keedetud kapsalehed. Ja puuvili. Joogiks samad asjad mis hommikul.

Ja jälle peale sööki vaba aeg, sedapuhku siis kuni kella 1-ni. Sisustan selle keskuse ees oleval murul pikutades ja metsas paar tiiru tehes. Vennad kas magavad tubades või istuvad tubade ees porchidel (veranda?), mõned käivad ka dussi all. Aru on saada, et igavus võtab maad.

Kell 1 on gong. Ja jälle mediteerima. Jälgin hingamist, hingamist, hingamist, mõtet, mõtet mõtet, oih! Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja nii see aeg möödub. Guru teatab, et mõttes ei tohiks olla kauem, kui 5 minutit, selle ajaga võiks ikka aru saada, et oled mõttesse vajunud. Hingan kergendatult, nii uimane ma nüüd kah pole, saan mõttelt suht ruttu sabast kinni.

Saalis on nihelemist, köhimist, nohisemist, aevastamist, lurisemist, raskemalt hingamist. Vahel mõni puukski.

Ja jälle gong, kell on 5. Õhtusöögiaeg. Õhtusöök on uuel õpilastel (kes ei ole enne kursust läbinud) puuviljad ja tee-kohv-karo, vanadel õpilastel ingveritee sidruniga. Õhtusöögiks on aega tund.

Kell 6, kong. Taas guru laulab ja räägib ja meie üritame. Üritame kogu väest. Kell 7 on 5 minutiline paus, siis vaatame tund ja veerand guru jutlust, miks me täna seda harjutust tegime, mis on mõte ja kuidas see tuleb jne. Ja saame kätte juhendid järgmiseks päevaks.

5 minutit pausi ja mediteerime kella 9-ni.

Kell 9 kuni pool 10 on eneseharimisaeg ja siis magama.

Seega mediteerisime päeva ca 9,5 tundi.

Teine päev

Öösel on pilve läinud, seega ei ole enam nii külm. Hommikused rituaalid tehtud, hakkan mediteerima. Tänaseks ülesandeks on vaja tunnetada õhu liikumist ja õhu puudutusi ninas või nina all. Suhteliselt lihtsa vaevaga saan asja käppa. Tunnetan ninasõõrmeid ja saan testimata aru, et rohkem õhku läbib paremat ninapoolt. Tunnen ka kohta, kus õhk puudutab nina lage.

Hommikusöök on sama, mis eelmisel päeval. Ju rutiini pärast. Etteruttavalt ütlen ära, et hommikusöök terve kursuse ajal ei muutunud.

Peale hommikusööki, mediteerimist alustades, ütleb guru, et mõtet võiks suuta hoida vähemalt minuti. Suudan juba rohkemgi, see muutud tundidega lihtsamaks.

Lõunasöögiks on makaronid ja tomatikaste erinevate salatite ja vees kuumutatud aedviljadega. Lõunapausi ajal jalutab minust mööda saksa tsikk, suur seljakott seljas ja padi kaenlas. I’m not your fucking cup of tea, I’m a party girl! Mõttes muigan.

Peale mediteerimist saan vaatluse tulemusena teada, et ka õhtusöök ei muutu, ikka joogid ja puuviljad.

Õhtul guru jutlusel ehk diskursusel tunnen ennast kõrvusttõstetuna, sest vana selgitab ego tekkemehhanisme ja klammerdumisi ning muid inimeksistentsi kõrvalprodukte — olen selle arusaamisel olnud juba pikmat aega, nüüd sain veelkord kinnitust, et see asi ikka nii kipub olema.

Peale pisukest puhkust on viimane meditatsioon ja teine päev loojub mägede taha.

Kolmas päev

Hommikul ennast harima minnes tervitab mind meie kambrimaja kõrval kasvava põõsa oksal istuv opossom. Meelde tuleb minu esmane reageering, kui seda elukat esimest korda nägin — istusime sõbraga õhtul Austraalias Bundabergis pargis ja sõime jube rämedat pitsat kui korraga näen aeglaselt puu otsast alla ronivat meeletult paksu persega oravat. Näitan sõbrale looma, et vahi perset noh, hea söögi peal. Sõber tutvustab mulle opossumit. Opossum muidugi on nii suure kõtsi mõõtu, nii 6 chiuauat või midagi :P Aga mina olen dirrrty blond.

Opossumit näen veel kolmel korral, erinevatel päevadel. Lisaks veel paaril korral jäneseid.

Kolmanda päeva ülesandeks on tunneta sensatsiooni nina all. Oi ma näen vaeva — mis sensatsiooni? Mediteerin isegi lõunavaheajal, et asja selgeks saada. Lõpuks saan asja käppa — peale pingsat tunnetamist tunnen nina all pisikest võnkumist või justnagu kergeid torkeid vms. Olen õnnelik.

Täna saan minna ka asendusguru-õpetaja juurde, kes küsib, kuidas tunnetamisega lood ja kas saan ikka hakkama. Kuna me ei ole inglise keelt esimase keelena rääkiv, räägib ta minuga nagu ma olen vaimselt alaarenenud, et mitte öelda idioot. Noogutan talle kohtlaselt ja vaikselt ütlen, et tunnen õrna vibratsiooni, oskamata isegi eesti keeles sensatsioonile tunnet anda.

Õhtusel diskursusel saan teada, et vana mõtleb sensatsiooni all absoluutselt igat tunnet — olgu selleks valu, puudutus, kihelus jne. Korraks hakkab seedekulgla lõpposa produkt 100-le kraadile lähenema: ütlenud siis kohe! Ma juba eile ju tundsin, kuidas õhk nii sisse, kui välja hingates tekitab sensatsiooni. Urood.

Hoolimata pisikesest segadusest, lähen magama õnnelikult ja rahu täis.

Neljas päev

On tekkinud täielik rutiin, ainukeseks uueks tegevuseks on lõunapausil pesupesemine. Muu on kõik sama. Vaid lõunamenüü muutub — iga kord on midagi, milles on kasutatud spinatit, kartulit, ingverit, tangu, kõrvitsat jne. Ja ülepäiviti on lõunasöögi kõrval ka midagi magust — kas koogitükk või küpsis, vahelduseks puuviljale.

Neljanda päeva ülesandeks on tunneta kogu nina, nii seest kui väljast. Ikka need sensatsioonid. Kuna pind on palju-palju suurem, kui ninaalune, on alguses suhteliselt raske tunnetust kätte saada. Aga harjutamine teeb meistriks, mis seal ikka. Ja kuhu mul joosta — ainult nuttes metsa, kus opossumid mind ära söövad. Kui maoorid ette ei jõua. Pealelõunal saan tunnetused käppa ja juhtub midagi väga imelikku — tunnetan nina kohal justnagu energiapalli, mis õrnalt mind puudutab. Silme ette tuleb Avatari lendav puuseeme, kui ta kutti tunnetas. Väga pühalik. Jälgin seda tunnet terve pärastlõunase aja, ise hirmus õnnelik. Õhtusöögile minnes mediteerimishallist väljudes on taevas tugev vikerkaar, ulatusest ühe mäe tipust teiseni. Mõtlen, et see on tingimata mingi märk, ma teen midagi õigesti.

Rutiin on, aga kõik on ikkagi väga lahe, tore. Vibe on meeletult lahe ja chill.

Viies päev

Täna on see suur päev, kui meile õpetatakse Vipassanat. Arvasin, et me seda õpimegi, aga ei — me õppisime anapanat alguses, et meelt rahustada ja fokuseerida piisavalt täpseks. Seetõttu on päevakavas ka väike muudatus — pealelõunane mediteerimine on jagatud kaheks osaks — guru õpetus poolteist tundi ja siis poolteist tundi harjutamist.

Peame nüüdsest jälgima tervet enda keha ja erapooletult tunnetama igat aistingut, olgu see positiivne (nt hoodie puudutus nahal, tuuleiil) või negatiivne (valu, sügelus vms). Reageerida muidugi ei tohi — kui valu, siis lihtsalt natuke peatud ja selle asemel, et reageerida: “Aia! Tra krdi valu, mine vttu!” peab asja võtma neutraalselt: “Valu…” ja siis järgmise keha piirkonna ette võtma. Uurimisjärjekord siis järgmine: pealagi, parem silm, vasak silm, nina, kael, parem rind, vasak rind, kõht, alakõht, parem ülakäsi, parem ranne, parema käe sõrmed ja sõrmeotsad eraldi, siis vasaku käe kord. Seejärel mõlemad jalad kuni varavaste otsteni. Ja siis uuesti jälle. Ja siis uuesti. Olen pisut pettunud, lootsin õppida midagi muud või mõnda trikki, aga nojah. Kui nii siis nii. Ja nüüdsest peame iga päev kolma korda 1 tund mediteerima liikumatult ehk “you cannot open your eyes nor your legs or move”. Saan hakkama, olen uhke :) Aga ära ei väsi mitte selg, seda ma olen ju tugevalt hooranud, vaid kann — tänu hooramisele on kannilt pekk maas ja veri jääb seisma, tekitades alguses ärasuremistunnet ja viimasel veerandtunnil on valu põrgulik. Avastan, et valule mitte reageerides, lihtsalt vaadeledes ja siis tähelepanu mujale viies (teine keha piirkond) muutub valu kordades väiksemaks, hoolimata kui suur ta enne oli. Vana seletabki õhtul, et valu on aisting, mida tähelepanu suurendab kordades suuremaks.

Magamisega on tugevad raskused, kugi voodisse lähen kell pool 10, ei jää ma enne magama, kui 11, pool 12. Ja ka siis on und kuni kella poole kahe, kaheni. Nii ma tiksun igal ööl alates teisest ööst. Aga midagi häirivat ei ole, hommikul unine ei ole, vastupidi. Olen aru saanud kogu selle perioodi jooksul, et inimesel on vähemalt kahte moodi mõtteid — ühed on sellised, mis tekivad mingi tegevuse, sensatsiooniga seoses. Need on sellised analüütilised ja ei ole väga hullud, neist saab kergesti jagu, kuna awareness (kuidas seda nüüd siis tõlkida? Kohalolemine?) ei kao ära, vaid jääb justnagu tahaplaanile. Teine tüüp on väga müstiline. See on see uimasus või unistus — kohalolemine lihtsalt kaob ära, asendub mingi täiesti absurdse või asjasse mittepuutva mõttega ja kui sa saadki aru, et mõte on kusagil rabas või veel kaugemal, siis sa ei mäleta enam, kus sa oled ja mida tegema pidid. Siis peab silmad avama ja tagasi reaalsusesse jõudma. No näiteks mõned mõtted: ma nägin, kuidas me mingi jaapani kutiga korjasime põrandalt mingeid kaarte, kus jaapni multikategelased peal. WTF? Või siis ma sattusin situatsiooni, kus ma keerasin mingit toru seinal, aga ei saanud hakkama. ??? Just. Hakkasin siis mina seda asja päris täpselt vaatlema, et mis siis juhtub ja kuidas see jama kõik alguse saab. No ega ma palju targemaks ei saanud, küll aga ma märkasin, et kui see mõte tuleb, siis teeb keha väikese võpatuse. Või siis suure. Aga võpatus on olemas. Seda saab hästi tunnetada, kui mediteerida sirge seljaga, siis on see selgelt tunda. Kui olla kössis või istuda toolis on see võpatus olemas kah, aga lihtsalt raskesti märgatav. Aga kust see mõte alguse saab, see on nüüd küll täielik mystique.

Kuues päev

Oeh, täna on meil ellujäämiskursus — uus päevakava on siis järgmine: hommikul kaks tundi, peale hommikusööki poolteist tundi vabalt, siis tund aega liikumatult ja siis poolteist tundi vabalt mediteerima. Peale lõunat jällegi poolteist tundi vabalt, tund liikumatult ja jälle poolteist tundi vabalt. Ja õhtul tund liikumatult, siis diskursus ja siis vabalt. Õnneks on vabade ja liikumatute vahel 5 minutit pausi, kasutame seda selleks, et mäeküljelt alla jalutada, hekis mõnda õitsevat põõsast nuusutada ja siis tagasi. Naiste poolelt tuleb ikka päris tugevat nihelust, ohkamist ja hammastekrigistamist. Ei teagi, mis neile raskem on, kas see, et silmi ei tohi avada või jalgu.

Seitsmes päev

Ülesandeks nüüd keha jälgimine ülevalt alla ja alt üles, siis otsast peale. Saan hakkama probleemideta. Küll aga on minus tekitanud tugevat tuska guru eileõhtune väide, et kehal tekivad valud on eelnevate elude valud, mis energiakehas alles hoitud ja mis erapooletult vaadeldes kaovad jäädavalt. Ma usun uuestisündi, aga dogmadega sellist tehnikat segada ei ole päris aus. Kuigi jah, imelikud need meditatsioonis tekkivad valud on — alati kui ma mediteerisin, juba enne laagrit, tekkis mul kolmanda silma kohale tugev valu. Kuna mediteerimine pidavat aktiveerima käbikeha, ajasin selle alati selle süüks. Kolmandal päeval laagris oli see valu kõikidest valudest üle. Peale keha tunnetamist ja aistingute vaatlemist kadus see valu jäljetult. Seejärel tuli tugev valu parema silma kohale, kuidagi teadsin, et see on kuul, mida ma olen kunagi saanud. Ka see kadus. Siis tundsin ma keha läbivat valu — rinnast seljani — arvatavasti piigi või suure noaga tekitatud. Infarktivalu, külje ja selja pussitamist. Kõik need valud tulid mittekusagilt ja kadusid mittekusagile. Vana tahab, et me saaksime aru, et mitte miski siis elus ei ole jääv, kõik on muutuv, selleks ka need tunnised liikumatud istumised — et suurendada enda tahtejõudu ja mõista, et ükskõik, kui valus või ebamugav või meeldiv miski ka oleks, see kõik muutub — ära klammerdu, sest klammerdumine hakkab kohe tekitama negatiivseid tundeid, kui muutus toimumas või toimunud. See kogu selle tehnika ideoloogia, praktiliselt tunnetame seda iga päev, sest reaalses elus ei saada sellest aru. Jälle midagi, millest ma olen ilma laagriskäimiseta aru saanud. Ja mitte pool aastat tagasi.

Seitsmend päeva lõpus saan teada, et on seitsmes päev — kuna päevad on ühesugused ja ajal ei ole mingit tähtsust, on aja tunnetus segamini läinud ja ma arvasin ekslikult, et tegemist on kuuenda päevaga.

Tagantjärele võttes oli see kõige raskem päev, emotsionaalselt — dogmade sissetoomine pettumus ja vaimu väsimise-tüdinemise tõttu.

Kaheksas päev

Tunnen ennast jälle väga rahulikult ja toredalt. Täna peame suutma ennast tunnetada ilma suuremate aladena — pea, ülakeha, käed korraga, alakeha, jalad korraga. Peale pisukest harjutamist saan hakkama. Pärastlõunasel kordamisel toob vana sisse mõiste “free flow” ehk sa pead oma keha tunnetama nii täpselt, et tunnetad keha energia võnkumist — see ongi see avatari puuseemne tunne, mida tundsin varem. Kui nüüd keegi ei saa aru, mis mõttes energia võnkumist ja keha on ju mateeria, siis nüüd suur uudis — maailmas ei ole ühtegi asja, mis oleks tahke — kõik on võnkuv energia, mis siis võngub erineval sagedusel. Võiks füüsikatunnis rohkem tähele panna.

Suudan kohati juba tunnetada freeflowd — seda kätel, jalgadel. Keha ja peaga on raskem.

Üheksas päev

Täna peame oma keha suutma tunnetada aistinguid kehal liikudes sujuvalt ülevalt alla ja alt üles, justnagu skanneriga. Lisakve veel keha läbivalt — kõhust sisse ja seljast välja. Saan hakkama. Suudan freeflowd tunda üle keha.

Kümnes, viimane päev

Tänane ülesanne on suuta tervet keha tunnetada. Lisaks antakse juhiseid ja kontrollpunkte tulevaseks ajaks — kui igas kohas freeflowd suudad tunda ja keha enam ühtegi aistingut ei tunne, siis võid kontrollida oma tähelepanu, viies fookuse x punkti ja vaadates, kui kiirelt tunned seal freeflowd. Suudan ise kusagil 2-3 sekundiga, kohati aeglasemalt. Kuigi aistingud on kealt kadunud, on otsmikule tekkinud “paksud kohad” ehk siis mittevalutavad, õrnalt tunnetatavad kohad, mis iga seansiga oma kohta muudavad. Need jäävad lõpuni, neist lahti ma ei saanud.

Kümnendal päeval võime taas rääkida, the seal of noble silence is broken. Ja naised-mehed lastakse kokku. Naiste suhtlemisvaegus saab nüüd rahuldatud, tundub nagu suure paisu tagant on lahti lastud vesi, möla on igal pool, mis peale 10 päeva vaikust väsitab meeletult.

Vahetan mõne inimesega kogemusi, tuleb välja, et inimeste jaoks oli kõige raskem olla vait ja selg ei kannatanud tunniajalisi istumisi. Samuti on huvitav viia kokku mulje inimesest, keda sa oled 9 päeva vaid jälginud ja tema tegelikku olemust — tüüp, kes kogu aeg mediteeris, liikumatult, jättes endast joogi mulje, on tegelt valjuhäälne vend, kes naerab iga asja peale, on väga suhtlemisaldis ja lõbus. Vend, kelle ma mõttes “Diegoks” ristisin, sest ma olin kindel, et ta on mehhiklane, on tegelt kiivi, kes rännanud väga paljudes kohtades, põhitegevuseks surfamine ja laagris 6 kord. Pontsoga alati ringi laskev tüüp, kes oli väga prantslase olekuga on tegelt kah mehhiklane ja tüüp, keda ma pidasin kohalikuks, on tegelt ameeriklane. Ainuke, kes minu ettekujutust ei purustanud, oli minu naaber, jättis endas mulje kui rahulik korralik kiivi, keda ta ka on.

Naiste loba ees metsa põgenedes kuulen, kuidas keegi mägib metsas trummi — see on ainuke inimene, kelle nimi mul meelde jäi — jaapani kutt Karo, kes tunnistab, et rääkimine ja kuulamine on tõsiselt väsitav. Ta inglise keel on asiaadi kohta väga hea. Ja ta on vägagi chill vend, kuigi jättis endast närvihaige mulje. Väga chill bro.

Oi ja viimasel päeval läheb lahti palagan! Kui guru on rääkinud egotust teiste teenimisest ja tagasihoidlikusest, siis tema teod on risti vastupidised — viimasel päeval pannakse välja riiulite kaupa raamatuid, millel kõigil guru nimi peal. Lisaks näidatakse filmi, kus guru sees, tutvustatakse ideesid, kuidas meie suur guru tahab üht ja teist mediteerimiskeskus ehitada ja kuidas ta tahab selle lehtkullaga katta ja seda teha ja seda teinud ja halleluuja. Kui kuulen õpilasi rääkimisel kasutamas guru väljendeid ja tema mõtteid kordamas, tekib väga paha tunne, nagu oleksin sattunud kusagile okulti. Jube. Jälle jooksem metsa ja loodan, et see asi lõppeks kiiremini.

Õhtusel diskursusel räägib guru loomulikult ka endast, kuidas ta siia teele sattus, mida korda saatnud ja viimase hoobina väidab ridade vahel, et on taaskehastunud Buddha. Mul ei ole sõnu ja kui oleks, siis ei saaks ma neid lausuda, sest suu on okset täis.

Üheteistkümnes päev

Hommik algab nagu ikka, kuid mediteerimise asemel räägib guru, kuidas edaspidi käituda, kui tihti mediteerida, kuidas ja kus jne. Inimene on ennast minu silmis nii täis teinud, et tema hääl ja aktsient hakkab mulle vastu.

Koristame oma toa ja kõik hooned ning siis veel viimane propagandamekine film, mis osasid inimesi liigutab pisarateni, minus tekitab tülgastust, ja siis veel viimane palve annetada ükstapuha kui palju ja saabuvad bussid, mis meid tagasi Aucklandi viivad. Arusaadavalt olen ma üks esimesi, kes bussi jookseb.

Bussis on mu istmekaaslaseks austraalia naine, kellega natuke lobiseme, kuid üldsiselt kulgeb sõit vaikselt. Kui Aucklandi bussijaamas maha saan, haaran oma koti ja kaon hosteli poole. Viskan viisakusest kõigi poole käppa ja kadunud ma olen.

Minult said nad hambaharja ja pooliku tuubi hambapastat. Ja sedagi seetõttu, et unustasin need vannituppa.

Järelsõna

Fantastiline kogemus! 10 päeva tsivilisatsioonist välja, muretuna lihtsalt enda keha tunnetada ja sisemaailma pilku heita on väga lahe. Ja need tunnetused ja aistingud… no seda peab ise kogema.

Kolmanda päeval sain aru, kui selge mu mõttekäik on, kuidas mõte ei hüppa ja suudab keskenduda ühele asjale. Ühel hommikul tunnetasin, mida teeb kohv meelega — jah, ta nn äratab üles, aga mis hinnaga! Mõte hüppab ringi, kontrollimatult ja kasu asemel teeb rohkem kahju — kui hommikul üles ei saa, siis külma dussi või külma vett näkku ja kaelale. Aga mitte kohvi. Kohv mõttetööd tehes on nagu küünla kustutamine bensiiniga.

Sain kinnitust, et see, kuidas ma olen reaalsusest filosoofilisel tasemel aru saanud, ongi nii, saanud seda näha ka teiste nurkade alt. Lisaks on muidugi tekkinud ka hulgaliselt uusi küsimusi ja arusaamisi.

Aga guru jutt ja teod, mis ei kipu ühte sammu astuma ning lisaks veel annetuste kuidagi väga sitamaitseline kerjamine… see kõik rikub selle tunde ära. Tilk tõrva meepotis…

Kas ma julgen soovitada? Jah, kindlasti! Kui huvi, siis sarnaseid kursuseid korraldatakse üle kogu Maa, igal pool on see ühte moodi. Eestile lähim keskus peaks olema Inglismaal. Aga asja peaks kaine mõistusega võtma, kuulake sisehäält ja otsustage ise, kuidas ja mis, ei tohi unustada, et tegemist on lihtsa enesejälgimisetehnikaga, mis ei ole leiutatud ühe birma mehe poolt, kuigi see birma mees tahab seda justkui õpilasi uskuma panna.

Kas ma lähen/läheks ise uuesti? Ideaalis ma läheks kusagile, kus juhendajaks, abistajaks tavaline treener, mitte mingit tsirkust tegev õpetaja, kes väidab, et parandab maailma. Humble self to others mu perse.

Tagasi hostelis avastan, et mu iPod on peale 4 aastat kutupiilu. Märk sellest, et ei tohi ennast muust maailmast eralda :P

Peace!

http://farm8.staticflickr.com/7309/10697247663_32b3ef4ca0_z.jpg
http://farm8.staticflickr.com/7367/10697073846_9200f8d104_z.jpg
http://farm3.staticflickr.com/2810/10697010825_6d9ca873a8_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3791/10697065014_0c84576853_z.jpg
http://farm3.staticflickr.com/2831/10697807553_b8222f3d12_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3696/10697618375_6fe7ac1033_z.jpg
http://farm6.staticflickr.com/5476/10697672274_db7576d5c9_z.jpg

Kommentaarid: hetkel 2

Kuidas mediteerida

22.11.2013 Spirituaalsus

Housemuusikast tuntud eelmise sajandi USA filosoof Alan Watts selgitab inglise keeles, kuidas mediteerida, mis on meditatsioon ja mis juhtub/mis juhtuma peab. Selgitab ka reaalsust — millega tegemist on.

By going out of your mind, you are coming to your senses.

Kommentaarid: puuduvad

Mis on emotsioon

27.11.2013 Deviare Spirituaalsus

Peale mediteerimiskursust olen aktiivselt tegelenud enesepiitsutamisega. Et kasvatada iseloomu, tugevdada selgroogu. Sest iseloom ehk Kes-mina-olen ehk ego ei ole tegelikult muutumatuna püsiv. Kusagilt on tulnud mõte, et ennast on raske muuta, justnagu oleks iseloom midagi kindlat, vankumatut. Ja see mõte on juurdunud paljude inimeste iseloomudesse ehk inimesed on samastnud selle mõttega ehk peavad seda tõeks, mida nad teavad une pealt. Mida see tähendab? Järeldan seda, et selline inimene teab väga täpselt, mida ta tahab, sest ta teab täpselt, kes ta on. Lahtiseid otsi ei ole — igale küsitavusele on kindel vastus. Et Maali, kes teab, et ta on mõttetu, väärtusetu, vaene, rumal, inetu vana naine, keda kellegil vaja pole, oskab enda kohta väga täpselt rääkida loo, mis kõiki neid väljatoodud omadusi suudaks tõestada. Sealsamas võib olla tema naabrinaine Esku, kellega saadakse samat pensioni ja elatakse samades tingimustes, kes arvab, et ilma temata langeks maailm kokku, sest temast sõltub nii üks kui teine. Raha on tal just parasjagu ja ega saa peigmeeste puudusegi üle kurta. Kokkuvõtlikult võiks ütelda, et Maali on luuser ja Esku primadonna. Kui neil on sama sarnane elu, sarnased tingimused, siis oleks aus eeldada, et need inimesed on ka muus asjas sarnased — sest kui näiteks raha teeb kedagi õnnelikuks ja neil mõlemil on sama palju raha, siis peaks nad olema ju võrdselt õnnelikud? Ometi on aga Maali luuser.

Naistega tehti katse — anti neile paberid ja pliiatsid ning paluti joonistada midagi. Esku kukkus kohe joonistama oma maja ja koerakuuti ning katsus endagi pildile mahutada — oli selliseid pilte ju lapsepõlves küll ja küll joonistatud. Maali aga vehkis lehe küll ühe ja teise küljega, pahises ja mühises, aga ei suutnud tema otsustada, mida joonistada. Kui lõpuks otsustati, et joonistatakse kah maja nagu Maaligi, läks juba alguses joonistus sassi ja paluti uut lehte. Aega läks, aga asja sai. Suure tõenäosusega oli Esku pilt rohkem tumedamates toonides, kui Maali oma — värvivalik oleks peegeldanud naiste emotsioone.

Emotsioon on aga keha reageering mõttele. Kuigi vahel kasutatakse sõnu “emotsioon” ja “tunne” sünonüümidena, nad seda ei ole — tunne on reageering aistingule (puudutus, nägemine jne), näiteks näpistamisest tekkinud tunne. Samas kui emotsiooni saab tekitada näiteks õudusjutuga. Emotsioon saab alguse mõttest, tunne aistingust. Tunne võib tekitada emotsiooni, kuid ainult siis, kui aisting tekitab mõtte, mis omakorda tekitab emotsiooni.

Klaas pooltäis või pooltühi — negatiivseid emotsioone tundev inimene kasutaks sõna pooltühi sest tühi on negatiivsem variant, mille poole teda rohkem tõmab, positiivsemaid emotsioone tundavate inimeste jaoks on klaas aga pooltäis. Ehk kui inimene mõtleb mustemaid mõtteid, oskab ta näha ja märgata igas asjas rohkem halba.

Emotsioonis olles (viha tegi silme eest mustaks) nähakse just seda, mida eeldatakse näha. Ja nähaksegi. Emotsioon vaatab pealt ja ütleb “Aga ma ju ütlesin” ning seeläbi tugevneb usk, et asjad ongi nii nagu arvatakse olevat. Perbetuum mobile.

Kui keegi võtab endale pähe, et enese muutmine on võimatu tegevus, kuulub ta sinna meeskonda, kes näeb maailma negatiivsena, ei-inimesed. Ei-inimesed on sellised, kes otsivad põhjusi, miks midagi mitte teha — miks ei saa paremat töökohta otsida, miks nad ei ole õnnelikud, miks nad ei lähe reisile, miks ei saa ennast muuta jne. Sellised inimesed ei ole ära tabanud, et see, kuidas nad ennast tunnevad, on nende enda teha. Nad ei ole veel aru saanud, et rikas tunneb ennast rikkana seetõttu, et ta teab, et tal on raha, mitte seetõttu, et ta raiskab oma raha sellele, mis peaks teda rikkana näitama. Sest ainus kokkupuude “rikkusega” ehk ainuke emotsioon, mida rikkuse ja õnnega seostatakse, on see üürike moment, kui saadakse midagi, mida seostatakse rikkusega. Näiteks vend ostab endale Lexuse — tunneb, et on sitakott, vaene, mõttetu, mitte keegi teda ei taha jne. Tubli Ei-inimene. Maksab iga kuu palga liisinguks, sööb makarone ning viimased päevad enne palgapäeva paastub. Karm. Aga teistele peab näitama, et ollakse rikas — selleks sõidetakse Lexusega. Lexusel on küljes rikaste, edukate, vahvate ja üldse mitte sitakott-inimeste maine. Ja tal on Lexus. Pole sitakott! Aga sitakoti tunne on ikka, sest tõe eest ära ei jookse ja sitakoti tunne ei kao ära ka siis, kui uus korter ostetud kesklinna. Sest emotsioon on seotud millegi nii muutliku, kui välise maailmaga. Ja muutub see maailm, muutub emotsioon. Ja nutt ja hala on jälle au sees. Kuid lihtsam on orjata uue iPhone jaoks raha, kui sellisest asjast aru saada — sest EI-inimene ei usus ennast, vaid teisi. Teised peavad ütlema, milline toode teeb neid õnnelikuks, milline ilusaks ja milline paneb mehele. Lihtsam on lugeda naisteajakirjast uut võludieeti ja süüdistada seda mittetöötamises, kui et ükskord tunnistada, et probleemiks on ohjeldamatu söögiisu ja/või viitsimatus ennast liigutada. Ja kui hakatakse liigutama, siis ostetakse jõusaali Fat Burnerit, sest kõik lahendused peavad tulema väljaspoolt, sest ennast ei usuta! Fat burner aga unustatakse ära, kui peale paari nädalat nähakse, et maguhakkab taanduma ja eneseusk lendab taevasse. Maailm muutub.

Märkamine peab heas korras olema, muidu juhtub, et vaadatakse ja nähtakse, aga ei märgata, ehk ei tunta ära seda, mida oleks vaja ära tunda. Ei osata vaadata. Märkamine ei ole anne ega supernaturaalne trikk, vaid keha võime keskenduda, fokusseerida tähelepanu. Kõik on selleks võimelised, kuid esmalt tuleb märgata ja aru saada ning seejärel natuke treenida mitte-mõtlemist. Siinkohal ma näen suuri silmi ja väiteid, et see ei ole võimalik. Et siis ju zombistutakse ja et siis kukutakse lausa teadvusetuna maha ja hakatakse suust kollast vahtu välja ajama! Mõtlemine ei ole teadvus, mõtlemine ja teadvus on kaks erinevat asja. Teadvus näib meile mõtlemisena, sest me kogu aeg mõtleme ja analüüsime igat asja, mis meile mõttesse tuleb (näiteks mida teha järgmine nädalavahetus) või igat asja mida me näeme, kuuleme, puudutame, maitseme või haistame, näiteks kooritud mandariini. Meie meeled — nägemis-, kuulmis-, kompimis-, maitse- ja haistmismeel töötavad aga isegi siis, kui mõte ei tööta. Mediteerimine on mitte mõtlemine ja selles seisus ei juhtu mitte midagi muud peale selle, et ei mõelda. Kuuldakse ja tuntakse samuti, kui siis, kui tundmise ajal ka mõeldakse. Ehk mõtlemine on ainult võrdlemise ja analüüsimise ptotsess — kui midagi nähakse, hakkab mõte/võrdlemine/analüüsimine kohe tööle, et seda objekti identifitseerida — vaadatakse kuju ja värvi, suurust jne ja võrreldakse mälus juba olevaga. Kui midagi sarnast leitakse, tuleb meelde see konkreetne asi. See “Sellega tuleb mulle meelde üks asi…”-tüüpi mõte. Paljalt tahtmisega on võimalik see võrdlemine ja analüüsimine seisma panna, nõuab vaid pisut praktikat (iga päev 15 min näiteks). Kui mõte maha löödud, jääb järele puhas kogemine. Kui tähelepanu lükata sellises olekus näiteks kuulmise peale ja ilma mõtteta kuulata, hakatakse kuulma ka kõige väiksemaid helisid. Üks esimene märkamine on see, et vaikust ei ole ole olemas — kui kõik on vaikne, eristub ülivaikne helin, mis mitte kusagil ja mitte kunagi ei vaiki. See on vaikus. Üks lihtne viis mediteerida on jälgida seda.

Näituseks ilma mõtteta oma keha tunnetades keha võngub, vibreerib.

Kui kord aru saadud, märgatud seda, et mõtlemist saab kontrollida, on kontroll juba saavutatud — kahte mõtet ei saa korraga mõtelda ning kui suudetakse märgata, millal mõeldakse, suudetakse mõtet kontrollida. Kasvõi teadlikult sekkudes negatiivsetesse mõtetesse ning panna end mõtlema rohkem positiivsematest asjadest (koerakutsikas, shokolaad).

Kui mõte tekitab emotsiooni ja mõtet saab juhtida, saab juhtida enda emotisoone. Mitte lasta emotsioonidel juhtida ennast.

Näiteks keelasin endale magusasöömise — et oleks midagi, millega end testida. Ei ole raske. Mõningad asjad on küll kergemad, kui teised, aga kaine mõistus on raudse rusikaga.

Silas

http://farm8.staticflickr.com/7391/10990410665_4c639322b0_z.jpg

Kommentaarid: puuduvad

Emotsioon

28.11.2013 Spirituaalsus

Kommentaarid: puuduvad

Eestlased on orjad

28.12.2013 Eesti Karjamentaliteet Spirituaalsus

Mõned üksikud päevad tagasi sattusin oma hiinatoitu oodates rääkima vana meremehega. Mitte karvase ja sini-valge mütsiga merekaruga, vaid viisaka ja viksi härrasmehega, kes vaatas, kuidas ma üritan eesti-vene-inglise keeles selgeks teha, mis toitu ma tahan ning võttis kogu nähtu kokku lausega: “Eesti vabariik, aga eesti keeles ei saa isegi mitte sööki tellitud!”.

Saaremaa mees oli, tuli linna pittu, aga tuul ulgus tühjadel tänavatel, sest kõik järasid kapsast, verivorsti ja kardulast, sest nii peab. See on traditsioon. Traditsioone ei muudeta, see on patt.

Rääkisin härraga Eestist, eestlastest, venelastest ja majandusest. Muidugi ka Mart Laarist, kes tuleb püskisääripidi lohistada raekoja platsi ja seal peast ilma jätta. Rääkisime söötijäetud põldusest, Soome anastamisest ja infotehnoloogiast. Ja selgroost. Eesti mehe selgroost.

Härra selg oli sirge.

Härra ei saanud aru, miks eesti mehed lähevad Soome võsa lõikama ja müüri laduma, kuigi meil endal kasvab võsa aknast sisse ja müürid vajavad ülesajamist. Tema hääles oli nukrus, kui tunnistas, et kättesaadud vabadus ei tähenda enam kellegi jaoks midagi. Et tema panus riiki kaob nagu rannale kirjutatud armusõnum. Kadus. Sest peale Euroopa liitu, peale Lissaboni lepet, peale euro kasutuselevõttu on Eesti vaba riik vaid mõtelmisvõimetute või krooniliste ignorantide peanupukeses. Ja selliseid nupukesi on meil palju.

Rääkisime tunnikese, kuniks minu nuudliroog oli jahtunud ja kaste sültjaks jahtunud. Jõudsime arusaamani, et Eesti meest ei ole enam — on kari eitesid, kes jooksevad lihtsa elu ootuses välismaale, kellel ei ole põhimõtteid, sihte, arusaamisi. Kes lähevad “pruudiga tänavale dressipükstes, küür seljas ja juhm pilk näos”. Kelle arvamus muutub vastavalt sellele, mida “juudid pukist hõikavad”. Kelle väärikus on rahas mõõdetav.

Naiste kohta härra arvamust ei avaldanud, ohkas vaid raskelt. Vaatas otsa ja ütles, et tead isegi. Mhmh — litsid.

Enne seda, kui käepigistusega laiali läksime, lahkasime ka kogu selle mõttetuse tagamaid. Härra arvas, et Laari Mart on kogu selles asjas süüdi, võtsin vabaduse mitte nõustuda. Ma usun, et me oleme olukorras, kus orjadele on antud vabadus, on antud võimalused, kuid ori on ori ja ilma piitsata ori ei tegutse. Eestlased vajavad orjapidajat, sest nad ei oska muudmoodi tegutseda. Valitsus peab andma, valitsus peab katma, valitsus peab toitma. Sest ori teeb rasket tööd. Ori ei saa aru, et ta ei ole ori enam. Et ta võib ise hakata orjapidajaks. Et tema tares ei ole enam kubjast, et nüüd saab ta ise elada just nii nagu endal parem.

Aga ei. Käsutäitmise traditsioon on nii veres, et hirmus.

Inimesed õpivad oma ahelaid armastama.

Kommentaarid: puuduvad

Ego pildis, helis ja tekstis

2.05.2014 Ego Spirituaalsus

Revolver, Guy Richie, 2005

Liftilõik.

Ego
Why are you doing this to yourself, Jake?
It’s too tight, Jake.
We’ve got to get out.
You’re going to die in a tiny space, Jake.
Have to get out.
We’re stuck, stuck.
The walls are moving in.
It’s tight. I’m scared.
We’ve got to get out.

Self
I can hear you.
I can hear you.

Ego:
What?

Self
I can hear you.
I’m onto you.

Ego
Who takes care of the good times?
We’re a team.
We’re best pals, Jake.
You want to get rid of me?
Do you know life without me?
No. Because it doesn’t…
…exist.
Do they talk about me, Jake?
No.
Because I don’t exist.
Tell all your friends about me then, Jake?
I protect you and I control you.
I say do, you obey.
If I say you’re scared…
…you’re scared.
You’ve been listening to the other side, haven’t you, Jake?
Listening to people who want to hurt you.
New people. New.
Not old friends like me.
People you shouldn’t trust.
Not me.
I’ve been your friend forever, since the beginning.
Get rid of them, Jake, forever.
They’re the enemy, not me.
They’re new, I’m old.
I stay, they go.
I say, you do.
You do.
You’re weak without me, weak.
It’s us against them, Jake.
It’s us against them.

Self
I’m coming to get you.

Ego
You want to get rid of me?
You want to make an enemy out of me?
You want to get rid of me, do you?
Do you?
You want to get rid of me, me, me, me?
Still here, Jake?
How long have I looked after you?
You can’t win this one without me.
You know why?
I am you.

Self
You ain’t me.

Explanation
The greatest con that he ever pulled, was making you believe that he is you.

Self
You ain’t me.

Ego
I am you.

Self
You’re not me.

Ego
Come on.
Your best fucking friend.
I am you.

Self
You don’t control me.
I control you.

Autoõnnetuse lõik:

Tekst, inglise keeles:

There is something about yourself that you don’t know.
Something that you will deny even exists until it’s too late to do anything about it.
It’s the only reason you get up in the morning, the only reason you suffer the shitty boss, the blood, the sweat and the tears.
This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are.
“Fear or revere me, but please think I’m special.”
We share an addiction.
We’re approval junkies.
We’re all in it for the slap on the back and the gold watch.
The “hip, hip, hoo-fucking-rah.”
Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy.
Shine on, you crazy diamond.

Cos we’re just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others.
If we knew this, we wouldn’t do this.
Someone is hiding it from us.
And if you had a second chance, you would ask: “Why?”

Kommentaarid: puuduvad