fallenBoy

Paihia ehk kuidas saada õnnelikuks

23.03.2013 Paihia Uus-Meremaa

Ruttu-ruttu, hakkame otsi kokku tõmbama!

Peagi lööb kuus kuud täistundi ja leian ma end taas Eestist. Nädal enne seda võtaks asja koku, istuks randa päikese kätte maha ja leotaks end soolases ookeanivees.

Kas ego surnud? Ei, raibe hingab veel. Kas reis luhtas? Ei, parem veel. Et siis minu eesmärk tappa ego läks puhta vett vedama, maadlesin mis ma maadelsin, aga maha lüüa raibet ei suutnud. Ja hea oli, et ei suutnud, sest kui ta meile antud, ju ta siis millegi jaoks on tarvilik. Distsipliin, vat seda oleks egol vaja — mitte kuuli, vaid kaigast.

Selle kuue kuu jooksul olen ma kohtunud paljude väga lahedate inimestega, paljude vähem lahedate inimestega ja paljude sakslastega. Igaüks on neist omamoodi mind edasi aidanud või siis tagasi lükanud, igal juhul on kõike seda vaja olnud, et arusaamisi muuta ja elu teise nurga alt näha.

Tänasel päeval võin ma pisut ülbelt väita, et ma ei tea, mis on elu mõte ja ma ei tahagi teada. See tähendab, et ma olen filosoofilises mõttes jõudnud arusaamiseni, et meie uskumused vormivad meie reaalsuse, seega et enda elu üle kontrolli saavutada, peame me suutma kontrollida ja juhtida mehhanisme, mis moodustavad meie uskumusi. Kaugelt vaadates tundub, et uskumused on midagi kindlat ja vankumatut, kuid lähemale jõudes tuleb välja, et uskumused ei ole mitte midagi muud, kui meie arusaamised millestki, mille me oleme enda jaoks vankumatuks tõeks loonud. See nn tõde tegelikult on vägagi küsitav, sest selle loomislugu on kahtlane — tõde sünnib meis endis, kui me arvame enda kogemustele toetudes, et midagi on alati just nii, nagu me hetkel arvame. Abstraktsuse tapmiseks üks näide: ma olen kuus kuud tunnistanud, et uus-meremaalased on madala intelligentsiga ja armastavad ihulikke naudinguid. Seetõttu olen ma enda jaoks loonud tõe, mis kõlab järgnevalt: “Uus-Meremaalased on maakad”. Et mitte aega raista iga kord analüüsimise peale, kinnitan ma selle väite tõeks ja iga kord, kui keegi mainib uus-meremaalast, ma juba tean, et ta räägib maakatest. Probleem selle tõe juures on aga, et see ei ole universaalne, see on minu tõde, baseerub vaid minu vaatlustel, läbielamistel. Vaadeldes midagi, elades midagi läbi, anname me hinnanguid, võrdleme enda arusaamisi ja vormime nii arvamuse ja hiljem ülendame selle tõeks. Aga selleks, et millelegi hinnagut anda, peame me hinnatavat millegiga võrdlema, muidu ei jõua me hinnaguni. Ja me võrdleme seda ikka ja jälle enda tõdedega, teadmisetega, läbielamistega. Nii me olemegi nagu rattas — ühed tõed baseeruvad teistel tõdedel ja teised tõed baseeruvad esimestel tõdedel.

Lisaks veel absurdne väide, et erand kinnitab reeglit.

Kuidas rattast välja saada?

Ära anna hinnaguid ja võta elu nagu see on. Tõsi. Aga kontimurdvalt raske teha. Tõdede pärast.

Kui tõed on tegelikult arvamused, mille me oleme ülendanud tõeks, siis peaks neid arvamusi saama muuta, kas pole? Jah. Jookskem võidu hüpnoterapeudi juurde arvamusi muutma. Kuid ka siin on probleem — arvamusi muutes asendame katla pajaga. Vahetame rattal vaid kodaraid.

Kui tõde on arvamus, mis toetub tõele, mis omakorda tõele jne, siis kõigi nende ühiseks nimetajaks on MINA ehk kõik uskumused saavad alguse minust. Seega on oluline kuidas mina ennast näen. Kui ma näeksin ennast maakana, siis ma ei näeks uus-meremaalasi maakatena, vaid väga lahedate vendadena. Seega nagu ikka ja jälle, kõik saab alguse meist endist. Kui minu eesmärgiks oleks muuta oma arvamust uus-meremaalastest, peaksin ma muutma arvamust endast ja siis muutub kohe-automaatselt ka arvamus neist.

Teise näite aeg: enamus Uus-Meremaast on tehismaastik, kus sõrmusteisandlikku loodust näeb vaid looduskaitsealadel. See arvamus on selline, sest ma olen ennast defineerinud, kui loodust ja loomulikkust austavat. Kui ma defineeriks ennast ümber ärimeheks, kelle eesmärk on teenida vaid kasumit, vaataksin ma Uus-Meremaad, kui konkurentsitihedat ja edukat maad, kus raha on suutnud ennast siduda pea kõige külge. Ma arvan, et ma oleks isegi natuke kade siinsete ärimeeste peale.

Seega üks piirkond, mitu arusaamist. Ja nendest arusaamistest saavad ükskord tõed.

Järgmine küsimus — kuidas me ennast näeme? Toreda, tublina, laisana, ohvrina jne… Sõltuvalt teemast võime ennast näha kerjusest kuningani — kui oleme edukad milleski, näeme ennast kuningana, kui me ei oska midagi, näeme ennast ohvrina, laisana, lollina või millegi muu negatiivsena. Ümmardades näeme me ennast heana ja pahana, nagu dualismis kiikuva inimesele sobilik. Seega on kõik täitsa “normaalne”.

Aga nüüd läheb asi põnevaks — miks me oleme mõnes asjas head ja mõnes asjas halvad? Uskumused. Me oleme endale mingisugused tõed loonud enda kohta, mis ei ole mitte kunagi tõesed. Kuidas mitte kunagi? Sest kui sa oled ühes asjas hea, siis see tähendab, et sa saad olla ka teises asjas hea. Aga mitte siia ei ole koer maetud, see on vaid märk, et kõik on võimalik.

Kui kõik on võimalik, siis ainus, kes meid tagasi hoiab, on meie enda minapilt. Ehk me ise hoiame ennast vangis. Endaloodud arvamustega endast.

Niiet tänase õhtu oluliseim küsimus kõlaks: “Kuidas muuta arvamust endast”. Selleks ei pea mitte midagi muud tegema, kui ausalt enda sisse vaatama ja iga enda uskumuse kohta küsima “Miks”. Ma ei hakka valetama, et see on kerge — see on üks raskemaid asju arvatavasti. Ja uskumus, et keegi on enda vastu aus, on lihtsalt üks uskumus, mis tuleb lahti arutada.

Eesmärgiks ei ole mitte arusaamine, kuidas või miks mingisugune minapilt tekkis, kuigi see aitab palju edasi, eesmärgiks on lihtalt endale tunnistamine, et nii see hetkel on, kuid aru peab saama, et see ei pea nii olema, sest kõik võimalused on igal hetkel alati avatud. Üks viis selle saavutamiseks on vaadata ennast kui kedagi teist, vaadata ennast külmalt, vaadata ennast laskmata emotsioonidel endast võitu saada.

Kõik on võimalik. Hea selle asja juures on meie keha “mälu” ehk kui kord saavutada hetk, mil suudetakse endast “üle olla”, jääb see hetk mällu ja tagasi selle tunde juurde on lihtsam tulla.

Lõpetuseks: kõik sinu ümber on sinu sees: kui sa näed enda ümber midagi halba, siis selleks, et halba märgata, peab tähelepanu olema fokuseeritud halvale, sest muidu seda ei osataks vaadata. Sama asi on positiivsete asjadega. Seega triljoni euro küsimuse “Kuidas saada õnnelikuks?” vastus on lihtne.

http://farm9.staticflickr.com/8245/8663317894_1eb01ca51a_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8255/8663363480_42054fd6a5_z.jpg
http://farm9.staticflickr.com/8245/8663364600_16fa93c7ee_z.jpg

Üks kommentaar

Kommentaaride RSS

Keit

31.03.2013 22:12

See on tõenäoliselt kõige rohkem nõustumist tekitav* jutt, mida ma üldse kunagi kellegi blogist olen lugenud :D Jääb vaid kaasa noogutada.

*ei saa ju öelda “kõige targem”, sest siis ma patsutaksin ka endale kaudselt õlale. And that is bad for ego :P

Kommenteeri