fallenBoy

Mungaelu ehk 10 päeva Vipassana meditatsioonikursusel

23.10.2012 Auckland Spirituaalsus Uus-Meremaa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis millalgi, kui Uus-Meremaa plaan tekkis, sattusin lugema ühe eesti tüdruku reisiblogi ja seal ta mainiski, et käis siinpoolsusel meditatsioonilaagris ja talle see kohe üldse ei meeldinud ja üleüldse fuck you all. Mulle see meeldis ja mõtlesin, et esiteks on juba selline kogemus väga lahe, tulgu välja mis tuleb või jäägu sisse mis jääb eksole. Teiseks olen ise meditatsiooniga tegelenud natuke ja tean juba, mida oodata ning mida loota. Kolmandaks oleks see väga rahustav uue seikluse alguses. Mõeldud-tehtud ja nii kogu see asi alguse sai.

12 päeva tagasi leidsin ennast pisikesest mikrobussist, mis vuras üle Aucklandi silla kusagile Kaukapakapasse, peal spirituaalsed inimesed, pilgud valgustatuse poole. Või nii ma vähemalt uskusin ja lootsin. Aga ju ma ei soovinud seda piisavalt kõvasti või oli mu visualisatsioon nõrk, tegelikult juhtus kõik hoopis nii (kuna ma seal ei saanud kirjutada-joonistada-laulda-tantsida, siis edasine on pelgas meenutus).

Eelõhtu

Lähen oma maailmatumasuure seljakotiga (9.5kg) bussijaama, 15 minutit enne bussi lahkumist, et kõik oleks ikka ilus ja korralik. Kokkulepitud kohast leian noormehe, kes sellili pingil loeb raamatut. Tema kõrval istub vanem naine, loeb ajalehte. Kõrvalpingil istub üks noormees ja naudib peaaegu olematut päikest. Istun tema kõrvale ja mängin natuke Crazy Pigsi. Mõne minuti pärast saabub pooljoostes üks blondiin, uurides hingeldades, kas see on see koht, kus Vipassana meditatsioonilaagri omad pidid kokku saama. Naine vastab vaikselt, et jah, on küll, aga veel on aega, busse pole kohal. Blondiin seletab suure suuga, kuidas ta nii hirmunult jooksis, sest kirjas oli hoiatatud, et bussid väljuvad täpselt kell neli. Ameeriklane. Blondiin. Jajah, sünkroonsus!

Inimesed hakkavad kogunema, neid on ikka hulgim. Lõpuks jõuavad ka lubatud valged bussid. Pakime asjad ära ja roninme üksteise võidu bussi. Minu kõrvale istub punapea kutt, kes on väga sõnaaher — saan teada, et ta ei lähe sinna esimest korda. See on ka kõik. Vähemalt ei ole tüütav jutupaunik. Kell saab neli, kuid bussid ei liigu kusagile. Ameeriklane, kes istub minu taga, hakkab enda kõrval istuva tüübiga jutustama: kuidas ikka nii saab, et kirjas ütlevad, et kell neli läheb täpselt välja, seda on isegi mitu korda rõhutatud ja kui minek on, siis ei lähegi. No jumal-jumal, sa lähed meditatsioonilaagrisse, kuhu sul kiire on!? Sellega asi ei piirdu, suhtlusvaegicus-americus ju ja nii hakkab seda loba tulema — kuidas ta pool aastat juba Uus-Meremaal, Aucklandist pole kaugemale jõudnud, kogu aeg aint pidu ja joomine, tööl käib vaid nii, et üür makstud ja joomiseks piisav summa. Kõige naljakam oli juhus, kus nad sõpradega läksid üht uut baari uudistama, sisse astudes tundis aga baarmen tibi ära, selgus, et ta on purjus peaga seal juba käinud. A-ha, naljakas-naljas. Purjus ameerika blondiin. Sünkroonsus korda kaks!

Ja siis tuleb tõehetk — ta on sakslane, kes oli kaks aastat Austraalias ja nüüd siis teeb* Uus-Meremaa ära. Mh, väga hea inglise keel, absoluutselt ei mingit sõndadeotsimist ega aktsienti! Sakslased on tavaliselt sellise karuse akstendiga, Pam Anni “LUFTHANSA!”-tüüpi, aga mitte tema. Kuid ei tee see minu arvamust temast paremaks ega halvemaks. Pigem halvemaks — tahaks vaadata, kas tal on ikka matkasaapad jalas — sakslased tavaliselt ju käivad nendega. Nagu koreakad oma vetsupaberirullidega.

Liikuma hakates tibi väsib ja vaikib. Saan jälle hingata.

Pooleteisetunnise sõidu jooksul möödume mägedest, orgudest, lammastest, laamadest, hobustest, puuviljaaedadest, vulkaanidest ja majast, mille seinale on suurelt kirjutatud “SHE SAID YES!”. Palju õnne. Sõidame üha väiksematel teedel ja järjest kõrgemale. Lõpuks jõuame sihtkohta — org kahe mäe vahel. “No network coverage” ütleb mu lollifon, olen nüüd tsivilisatsioonist väljas.

Registreerime ennast kursusele, kus anname allkirja, et me 10 päeva jooksul järgime “noobli elu reegleid” ehk ei tapa, ei valeta, ei varasta, ei seksi, ei tarbi meelemürke ja rõhutatult veel meeldetuletus, et kursus kestab 10 päeva ja varem ei saa lahkuda. Kirjutan alla. Seejärel antakse mingit suppi, koostisosadest suudan tuvastada vaid selleri. Ja supp on täiesti mage. Mitte grammigi soola. Kogemuse ehtsuse mõttes lasen asjal nii olla, kuigi sool on eraldi olemas.

Saan teada, et meie hulgas on uusmeremaalaseid, tüüp fijilt, austraallasi, jaapanlasi, mehhiklased, maoor, poolakas — Karmen Eikneri tütar ei oskaks kõiki paika pannagi — kõikidele ei jätkuks värve ega sõimusõnu. Kõikidega tuttavaks ei saa. Kokku on meid umbes nii 30-35 meest, naisi natuke rohkem.

Peale supisöömist lüüakse naised-mehed ühte ruumi ja tutvustatakse sisekorda ning korratakse üle reeglid. Eraldi rõhutatakse, et 10 päeva jooksul lahkuda ei saa, kes ei ole sellega nõus või kahtleb endas — viimane aeg on loobuda. Keegi ei loobu. Ja siis lastakse igaüks oma kambrisse, milles on voodi, öökapp ja nagi. Ei midagi üleliigset, ei miagi mugavat — kõike selleks, et lasta maitsta mungaelu.

Kell 8 algab esimene meditatsioonikord. Mediteerimishalli lastakse nime järgi ja palutakse üles otsida matt ja padi, millel nimi peal. Minul on eelviimases reas, väga uhke.

Lindilt lastakse guru pöördumist, milles ta tutvustab uuesti reegleid ja kordab üle mittelahkumise reegli ning annab viimast korda võimaluse lahkumiseks. Keegi ei lahku. Noja siis kordame kooris kõik reeglid üle ning anname lubaduse 10 päeva jooksul mitte rääkida, noobel vaikus. Ja hakkame aga mediteerimisega pihta. Lõpetame kell 9, peseme-harime endid puhtaks ja läheme magama.

Kõik tundub siin nii tore, nii lahe, nii vahva, kuniks avastan, et radikas ei tööta ja väljas on sama külm kui toas, sest aken on kogu aeg lahti olnud. Ja on tähistaevas, mis tähendab väga külma. Egas midagi, võtan magamiskoti välja ja mõtlen, et nii ongi lahedam — ei ole vaja mingeid mugavusi, seda lahedam ju kogemus on.

Lähen magama.

Esimene päev

Ärkan natuke enne õiget aega, ehk kolmveerand neli hommikul. Magada oli hea, uni oli hea. Öisest metsas hõigub üks lind vahetpidamata kurvalt.

Kell 4 lüüakse kongi. Panen kärmelt riidesse, ei lase ennast külmast häirida. Lähen peamajas asuvasse vannituppa ja löön kikud läikima. Viin hambaharja tagasi enda tuppa ja viskan veel korraks pikali. Kong hüüab uuesti — kutsub mediteerima. Kell on pool 5.

Lähen mööda mäekülge sikk-sakkikujulisest rajast üles mediteerimishalli. Vaikselt lähen enda kohale, panen teki jalgade peale ja kukun mediteerima. Tänane ülesanne on hingata rahulikult-loomulikult ja jälgida hingamist. Lihtne! Njaa, mitte niiväga tegelt. Jah, korra küll, aga katsu sa jälgida hingamist, kui üks mõte ajab teist taga ja tähelepanu libiseb hingamiselt mõttele. Üha uuesti ja uuesti jälgin õhu liikumist. Ja uuesti. Uuesti. Ja uuesti. Ja lüüakse kongi. Möödunud on 2 tundi, käes on hommikusöök.

Hommikusöögiks pakutakse kaerahelbeputru, kuivatatud ploomidest ja rosinastest tehtud keedist (mõlemad koostisosad vees keedetud natuke. ⅔ vilju, ⅓ vett.), keedetud õunalaaste, hapukoort, linaseemneid, mingit puru, millest ma ei saanud lõpuni aru, et millega päriselt on tegu. Ja puuvilja (õun, pirn, kiivi, apelsin). Võib võtta ka müslit, maisihelbeid, saia-leiba (peaagu nagu meie põrandaleib, kuid rohkem hapu ja seemnetega). Leiba-saia saab ka röstida ja peale määrida pähklivõid või tavalist võid. Kogu söök on taimne, järgides reeglit mittetapmisest. Jookideks on kummelitee, must tee, kohv või viljakohv (karo).

Söön rahulikult ja vaatan kuidas päike tõuseb, kiiret pole, järgmine mediteerimisseanss on kell 8, seega poolteise tunni pärast.

Peale sööki lähen vaatan, kuhu jalutamisrajad viivad — Aucklandis viimasel õhtul tuli välja, et minu toakaaslane on laagris käinud ja soovitas vaadata metsas olevat koske, pidavat ilus olema. Lähen rahulikult ja uudistan — mõlemad mäeküljed on kaetud tiheda metsaga, lõunapoolsel mäeküljel, kuhu me ei pääse, sest seal pole radu, on rohkem palme ja suuri sõnajalgu, põhjapoolsel, kus meie jalutusrajad on, on rohkem peenemate lehtedega puid ja väikeseid sõnajalgu. Lõhn on alguses natuke häiriv, meenutab kergelt virtsalõhna — kõdunev pinnas.

Jalutan mööda rada ja satun metsas asuvale lagendikule, kus on korralik hooldatud muru ja vaade vastasmäele — väga kena. On just päikesetõusu aeg, minupoolsel mäeküljel juba päike paistab, vastasküljel mitte.

Mööda rada edasi minnes lähen sügavamale metsa, jalutan sõnajalgade all. Lisaks suured mägipalmid ja muud meile talveaedadest tuttavad taimed. Kuniks jõuan koseni — see on paljas äkiline kivikalju, kust vesi alla niriseb. Huvitab. Omatmoodi ilus. Radamööda tagasi liikudes jõuan tagasi lagendikule ja jalutan tagasi keskusesse. Pikutan pisut kuniks lüüakse kongi. Jälle mediteerima, sedapuhku peab mediteerima kuni kella 11-ni. Vajadusel võib mediteerida ka oma toas, aga seal on külm, sinna ei taha minna.

Guru laulab iga mediterimisseansi alguses laulu pali keeles ja kordab üle, mida on vaja teha ja annab näpunäiteid. Observe your breath, be aware of it. And if the thought comes, smilingly try again. No ma siis üritan. Ja üritan. Suunurgad on naeratusest valusad. See on loomulik, et pikalt ei saa tähelepanu hingamisel hoida, sest mõtte jälgimine on siiski meele esmane tegevus olnud kogu eelneva elu.

Ja jälle kong. Mediteeritud on nüüd 5 tundi.

Lõunaks on nuudlid aedviljadega, kahte sorti salatit (riivitud porgad ja rosinad ning lehtsalatid, spinat, hiinakapsas jne). Lisaks veel kergelt keedetud kapsalehed. Ja puuvili. Joogiks samad asjad mis hommikul.

Ja jälle peale sööki vaba aeg, sedapuhku siis kuni kella 1-ni. Sisustan selle keskuse ees oleval murul pikutades ja metsas paar tiiru tehes. Vennad kas magavad tubades või istuvad tubade ees porchidel (veranda?), mõned käivad ka dussi all. Aru on saada, et igavus võtab maad.

Kell 1 on gong. Ja jälle mediteerima. Jälgin hingamist, hingamist, hingamist, mõtet, mõtet mõtet, oih! Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja nii see aeg möödub. Guru teatab, et mõttes ei tohiks olla kauem, kui 5 minutit, selle ajaga võiks ikka aru saada, et oled mõttesse vajunud. Hingan kergendatult, nii uimane ma nüüd kah pole, saan mõttelt suht ruttu sabast kinni.

Saalis on nihelemist, köhimist, nohisemist, aevastamist, lurisemist, raskemalt hingamist. Vahel mõni puukski.

Ja jälle gong, kell on 5. Õhtusöögiaeg. Õhtusöök on uuel õpilastel (kes ei ole enne kursust läbinud) puuviljad ja tee-kohv-karo, vanadel õpilastel ingveritee sidruniga. Õhtusöögiks on aega tund.

Kell 6, kong. Taas guru laulab ja räägib ja meie üritame. Üritame kogu väest. Kell 7 on 5 minutiline paus, siis vaatame tund ja veerand guru jutlust, miks me täna seda harjutust tegime, mis on mõte ja kuidas see tuleb jne. Ja saame kätte juhendid järgmiseks päevaks.

5 minutit pausi ja mediteerime kella 9-ni.

Kell 9 kuni pool 10 on eneseharimisaeg ja siis magama.

Seega mediteerisime päeva ca 9,5 tundi.

Teine päev

Öösel on pilve läinud, seega ei ole enam nii külm. Hommikused rituaalid tehtud, hakkan mediteerima. Tänaseks ülesandeks on vaja tunnetada õhu liikumist ja õhu puudutusi ninas või nina all. Suhteliselt lihtsa vaevaga saan asja käppa. Tunnetan ninasõõrmeid ja saan testimata aru, et rohkem õhku läbib paremat ninapoolt. Tunnen ka kohta, kus õhk puudutab nina lage.

Hommikusöök on sama, mis eelmisel päeval. Ju rutiini pärast. Etteruttavalt ütlen ära, et hommikusöök terve kursuse ajal ei muutunud.

Peale hommikusööki, mediteerimist alustades, ütleb guru, et mõtet võiks suuta hoida vähemalt minuti. Suudan juba rohkemgi, see muutud tundidega lihtsamaks.

Lõunasöögiks on makaronid ja tomatikaste erinevate salatite ja vees kuumutatud aedviljadega. Lõunapausi ajal jalutab minust mööda saksa tsikk, suur seljakott seljas ja padi kaenlas. I’m not your fucking cup of tea, I’m a party girl! Mõttes muigan.

Peale mediteerimist saan vaatluse tulemusena teada, et ka õhtusöök ei muutu, ikka joogid ja puuviljad.

Õhtul guru jutlusel ehk diskursusel tunnen ennast kõrvusttõstetuna, sest vana selgitab ego tekkemehhanisme ja klammerdumisi ning muid inimeksistentsi kõrvalprodukte — olen selle arusaamisel olnud juba pikmat aega, nüüd sain veelkord kinnitust, et see asi ikka nii kipub olema.

Peale pisukest puhkust on viimane meditatsioon ja teine päev loojub mägede taha.

Kolmas päev

Hommikul ennast harima minnes tervitab mind meie kambrimaja kõrval kasvava põõsa oksal istuv opossom. Meelde tuleb minu esmane reageering, kui seda elukat esimest korda nägin — istusime sõbraga õhtul Austraalias Bundabergis pargis ja sõime jube rämedat pitsat kui korraga näen aeglaselt puu otsast alla ronivat meeletult paksu persega oravat. Näitan sõbrale looma, et vahi perset noh, hea söögi peal. Sõber tutvustab mulle opossumit. Opossum muidugi on nii suure kõtsi mõõtu, nii 6 chiuauat või midagi :P Aga mina olen dirrrty blond.

Opossumit näen veel kolmel korral, erinevatel päevadel. Lisaks veel paaril korral jäneseid.

Kolmanda päeva ülesandeks on tunneta sensatsiooni nina all. Oi ma näen vaeva — mis sensatsiooni? Mediteerin isegi lõunavaheajal, et asja selgeks saada. Lõpuks saan asja käppa — peale pingsat tunnetamist tunnen nina all pisikest võnkumist või justnagu kergeid torkeid vms. Olen õnnelik.

Täna saan minna ka asendusguru-õpetaja juurde, kes küsib, kuidas tunnetamisega lood ja kas saan ikka hakkama. Kuna me ei ole inglise keelt esimase keelena rääkiv, räägib ta minuga nagu ma olen vaimselt alaarenenud, et mitte öelda idioot. Noogutan talle kohtlaselt ja vaikselt ütlen, et tunnen õrna vibratsiooni, oskamata isegi eesti keeles sensatsioonile tunnet anda.

Õhtusel diskursusel saan teada, et vana mõtleb sensatsiooni all absoluutselt igat tunnet — olgu selleks valu, puudutus, kihelus jne. Korraks hakkab seedekulgla lõpposa produkt 100-le kraadile lähenema: ütlenud siis kohe! Ma juba eile ju tundsin, kuidas õhk nii sisse, kui välja hingates tekitab sensatsiooni. Urood.

Hoolimata pisikesest segadusest, lähen magama õnnelikult ja rahu täis.

Neljas päev

On tekkinud täielik rutiin, ainukeseks uueks tegevuseks on lõunapausil pesupesemine. Muu on kõik sama. Vaid lõunamenüü muutub — iga kord on midagi, milles on kasutatud spinatit, kartulit, ingverit, tangu, kõrvitsat jne. Ja ülepäiviti on lõunasöögi kõrval ka midagi magust — kas koogitükk või küpsis, vahelduseks puuviljale.

Neljanda päeva ülesandeks on tunneta kogu nina, nii seest kui väljast. Ikka need sensatsioonid. Kuna pind on palju-palju suurem, kui ninaalune, on alguses suhteliselt raske tunnetust kätte saada. Aga harjutamine teeb meistriks, mis seal ikka. Ja kuhu mul joosta — ainult nuttes metsa, kus opossumid mind ära söövad. Kui maoorid ette ei jõua. Pealelõunal saan tunnetused käppa ja juhtub midagi väga imelikku — tunnetan nina kohal justnagu energiapalli, mis õrnalt mind puudutab. Silme ette tuleb Avatari lendav puuseeme, kui ta kutti tunnetas. Väga pühalik. Jälgin seda tunnet terve pärastlõunase aja, ise hirmus õnnelik. Õhtusöögile minnes mediteerimishallist väljudes on taevas tugev vikerkaar, ulatusest ühe mäe tipust teiseni. Mõtlen, et see on tingimata mingi märk, ma teen midagi õigesti.

Rutiin on, aga kõik on ikkagi väga lahe, tore. Vibe on meeletult lahe ja chill.

Viies päev

Täna on see suur päev, kui meile õpetatakse Vipassanat. Arvasin, et me seda õpimegi, aga ei — me õppisime anapanat alguses, et meelt rahustada ja fokuseerida piisavalt täpseks. Seetõttu on päevakavas ka väike muudatus — pealelõunane mediteerimine on jagatud kaheks osaks — guru õpetus poolteist tundi ja siis poolteist tundi harjutamist.

Peame nüüdsest jälgima tervet enda keha ja erapooletult tunnetama igat aistingut, olgu see positiivne (nt hoodie puudutus nahal, tuuleiil) või negatiivne (valu, sügelus vms). Reageerida muidugi ei tohi — kui valu, siis lihtsalt natuke peatud ja selle asemel, et reageerida: “Aia! Tra krdi valu, mine vttu!” peab asja võtma neutraalselt: “Valu…” ja siis järgmise keha piirkonna ette võtma. Uurimisjärjekord siis järgmine: pealagi, parem silm, vasak silm, nina, kael, parem rind, vasak rind, kõht, alakõht, parem ülakäsi, parem ranne, parema käe sõrmed ja sõrmeotsad eraldi, siis vasaku käe kord. Seejärel mõlemad jalad kuni varavaste otsteni. Ja siis uuesti jälle. Ja siis uuesti. Olen pisut pettunud, lootsin õppida midagi muud või mõnda trikki, aga nojah. Kui nii siis nii. Ja nüüdsest peame iga päev kolma korda 1 tund mediteerima liikumatult ehk “you cannot open your eyes nor your legs or move”. Saan hakkama, olen uhke :) Aga ära ei väsi mitte selg, seda ma olen ju tugevalt hooranud, vaid kann — tänu hooramisele on kannilt pekk maas ja veri jääb seisma, tekitades alguses ärasuremistunnet ja viimasel veerandtunnil on valu põrgulik. Avastan, et valule mitte reageerides, lihtsalt vaadeledes ja siis tähelepanu mujale viies (teine keha piirkond) muutub valu kordades väiksemaks, hoolimata kui suur ta enne oli. Vana seletabki õhtul, et valu on aisting, mida tähelepanu suurendab kordades suuremaks.

Magamisega on tugevad raskused, kugi voodisse lähen kell pool 10, ei jää ma enne magama, kui 11, pool 12. Ja ka siis on und kuni kella poole kahe, kaheni. Nii ma tiksun igal ööl alates teisest ööst. Aga midagi häirivat ei ole, hommikul unine ei ole, vastupidi. Olen aru saanud kogu selle perioodi jooksul, et inimesel on vähemalt kahte moodi mõtteid — ühed on sellised, mis tekivad mingi tegevuse, sensatsiooniga seoses. Need on sellised analüütilised ja ei ole väga hullud, neist saab kergesti jagu, kuna awareness (kuidas seda nüüd siis tõlkida? Kohalolemine?) ei kao ära, vaid jääb justnagu tahaplaanile. Teine tüüp on väga müstiline. See on see uimasus või unistus — kohalolemine lihtsalt kaob ära, asendub mingi täiesti absurdse või asjasse mittepuutva mõttega ja kui sa saadki aru, et mõte on kusagil rabas või veel kaugemal, siis sa ei mäleta enam, kus sa oled ja mida tegema pidid. Siis peab silmad avama ja tagasi reaalsusesse jõudma. No näiteks mõned mõtted: ma nägin, kuidas me mingi jaapani kutiga korjasime põrandalt mingeid kaarte, kus jaapni multikategelased peal. WTF? Või siis ma sattusin situatsiooni, kus ma keerasin mingit toru seinal, aga ei saanud hakkama. ??? Just. Hakkasin siis mina seda asja päris täpselt vaatlema, et mis siis juhtub ja kuidas see jama kõik alguse saab. No ega ma palju targemaks ei saanud, küll aga ma märkasin, et kui see mõte tuleb, siis teeb keha väikese võpatuse. Või siis suure. Aga võpatus on olemas. Seda saab hästi tunnetada, kui mediteerida sirge seljaga, siis on see selgelt tunda. Kui olla kössis või istuda toolis on see võpatus olemas kah, aga lihtsalt raskesti märgatav. Aga kust see mõte alguse saab, see on nüüd küll täielik mystique.

Kuues päev

Oeh, täna on meil ellujäämiskursus — uus päevakava on siis järgmine: hommikul kaks tundi, peale hommikusööki poolteist tundi vabalt, siis tund aega liikumatult ja siis poolteist tundi vabalt mediteerima. Peale lõunat jällegi poolteist tundi vabalt, tund liikumatult ja jälle poolteist tundi vabalt. Ja õhtul tund liikumatult, siis diskursus ja siis vabalt. Õnneks on vabade ja liikumatute vahel 5 minutit pausi, kasutame seda selleks, et mäeküljelt alla jalutada, hekis mõnda õitsevat põõsast nuusutada ja siis tagasi. Naiste poolelt tuleb ikka päris tugevat nihelust, ohkamist ja hammastekrigistamist. Ei teagi, mis neile raskem on, kas see, et silmi ei tohi avada või jalgu.

Seitsmes päev

Ülesandeks nüüd keha jälgimine ülevalt alla ja alt üles, siis otsast peale. Saan hakkama probleemideta. Küll aga on minus tekitanud tugevat tuska guru eileõhtune väide, et kehal tekivad valud on eelnevate elude valud, mis energiakehas alles hoitud ja mis erapooletult vaadeldes kaovad jäädavalt. Ma usun uuestisündi, aga dogmadega sellist tehnikat segada ei ole päris aus. Kuigi jah, imelikud need meditatsioonis tekkivad valud on — alati kui ma mediteerisin, juba enne laagrit, tekkis mul kolmanda silma kohale tugev valu. Kuna mediteerimine pidavat aktiveerima käbikeha, ajasin selle alati selle süüks. Kolmandal päeval laagris oli see valu kõikidest valudest üle. Peale keha tunnetamist ja aistingute vaatlemist kadus see valu jäljetult. Seejärel tuli tugev valu parema silma kohale, kuidagi teadsin, et see on kuul, mida ma olen kunagi saanud. Ka see kadus. Siis tundsin ma keha läbivat valu — rinnast seljani — arvatavasti piigi või suure noaga tekitatud. Infarktivalu, külje ja selja pussitamist. Kõik need valud tulid mittekusagilt ja kadusid mittekusagile. Vana tahab, et me saaksime aru, et mitte miski siis elus ei ole jääv, kõik on muutuv, selleks ka need tunnised liikumatud istumised — et suurendada enda tahtejõudu ja mõista, et ükskõik, kui valus või ebamugav või meeldiv miski ka oleks, see kõik muutub — ära klammerdu, sest klammerdumine hakkab kohe tekitama negatiivseid tundeid, kui muutus toimumas või toimunud. See kogu selle tehnika ideoloogia, praktiliselt tunnetame seda iga päev, sest reaalses elus ei saada sellest aru. Jälle midagi, millest ma olen ilma laagriskäimiseta aru saanud. Ja mitte pool aastat tagasi.

Seitsmend päeva lõpus saan teada, et on seitsmes päev — kuna päevad on ühesugused ja ajal ei ole mingit tähtsust, on aja tunnetus segamini läinud ja ma arvasin ekslikult, et tegemist on kuuenda päevaga.

Tagantjärele võttes oli see kõige raskem päev, emotsionaalselt — dogmade sissetoomine pettumus ja vaimu väsimise-tüdinemise tõttu.

Kaheksas päev

Tunnen ennast jälle väga rahulikult ja toredalt. Täna peame suutma ennast tunnetada ilma suuremate aladena — pea, ülakeha, käed korraga, alakeha, jalad korraga. Peale pisukest harjutamist saan hakkama. Pärastlõunasel kordamisel toob vana sisse mõiste “free flow” ehk sa pead oma keha tunnetama nii täpselt, et tunnetad keha energia võnkumist — see ongi see avatari puuseemne tunne, mida tundsin varem. Kui nüüd keegi ei saa aru, mis mõttes energia võnkumist ja keha on ju mateeria, siis nüüd suur uudis — maailmas ei ole ühtegi asja, mis oleks tahke — kõik on võnkuv energia, mis siis võngub erineval sagedusel. Võiks füüsikatunnis rohkem tähele panna.

Suudan kohati juba tunnetada freeflowd — seda kätel, jalgadel. Keha ja peaga on raskem.

Üheksas päev

Täna peame oma keha suutma tunnetada aistinguid kehal liikudes sujuvalt ülevalt alla ja alt üles, justnagu skanneriga. Lisakve veel keha läbivalt — kõhust sisse ja seljast välja. Saan hakkama. Suudan freeflowd tunda üle keha.

Kümnes, viimane päev

Tänane ülesanne on suuta tervet keha tunnetada. Lisaks antakse juhiseid ja kontrollpunkte tulevaseks ajaks — kui igas kohas freeflowd suudad tunda ja keha enam ühtegi aistingut ei tunne, siis võid kontrollida oma tähelepanu, viies fookuse x punkti ja vaadates, kui kiirelt tunned seal freeflowd. Suudan ise kusagil 2-3 sekundiga, kohati aeglasemalt. Kuigi aistingud on kealt kadunud, on otsmikule tekkinud “paksud kohad” ehk siis mittevalutavad, õrnalt tunnetatavad kohad, mis iga seansiga oma kohta muudavad. Need jäävad lõpuni, neist lahti ma ei saanud.

Kümnendal päeval võime taas rääkida, the seal of noble silence is broken. Ja naised-mehed lastakse kokku. Naiste suhtlemisvaegus saab nüüd rahuldatud, tundub nagu suure paisu tagant on lahti lastud vesi, möla on igal pool, mis peale 10 päeva vaikust väsitab meeletult.

Vahetan mõne inimesega kogemusi, tuleb välja, et inimeste jaoks oli kõige raskem olla vait ja selg ei kannatanud tunniajalisi istumisi. Samuti on huvitav viia kokku mulje inimesest, keda sa oled 9 päeva vaid jälginud ja tema tegelikku olemust — tüüp, kes kogu aeg mediteeris, liikumatult, jättes endast joogi mulje, on tegelt valjuhäälne vend, kes naerab iga asja peale, on väga suhtlemisaldis ja lõbus. Vend, kelle ma mõttes “Diegoks” ristisin, sest ma olin kindel, et ta on mehhiklane, on tegelt kiivi, kes rännanud väga paljudes kohtades, põhitegevuseks surfamine ja laagris 6 kord. Pontsoga alati ringi laskev tüüp, kes oli väga prantslase olekuga on tegelt kah mehhiklane ja tüüp, keda ma pidasin kohalikuks, on tegelt ameeriklane. Ainuke, kes minu ettekujutust ei purustanud, oli minu naaber, jättis endas mulje kui rahulik korralik kiivi, keda ta ka on.

Naiste loba ees metsa põgenedes kuulen, kuidas keegi mägib metsas trummi — see on ainuke inimene, kelle nimi mul meelde jäi — jaapani kutt Karo, kes tunnistab, et rääkimine ja kuulamine on tõsiselt väsitav. Ta inglise keel on asiaadi kohta väga hea. Ja ta on vägagi chill vend, kuigi jättis endast närvihaige mulje. Väga chill bro.

Oi ja viimasel päeval läheb lahti palagan! Kui guru on rääkinud egotust teiste teenimisest ja tagasihoidlikusest, siis tema teod on risti vastupidised — viimasel päeval pannakse välja riiulite kaupa raamatuid, millel kõigil guru nimi peal. Lisaks näidatakse filmi, kus guru sees, tutvustatakse ideesid, kuidas meie suur guru tahab üht ja teist mediteerimiskeskus ehitada ja kuidas ta tahab selle lehtkullaga katta ja seda teha ja seda teinud ja halleluuja. Kui kuulen õpilasi rääkimisel kasutamas guru väljendeid ja tema mõtteid kordamas, tekib väga paha tunne, nagu oleksin sattunud kusagile okulti. Jube. Jälle jooksem metsa ja loodan, et see asi lõppeks kiiremini.

Õhtusel diskursusel räägib guru loomulikult ka endast, kuidas ta siia teele sattus, mida korda saatnud ja viimase hoobina väidab ridade vahel, et on taaskehastunud Buddha. Mul ei ole sõnu ja kui oleks, siis ei saaks ma neid lausuda, sest suu on okset täis.

Üheteistkümnes päev

Hommik algab nagu ikka, kuid mediteerimise asemel räägib guru, kuidas edaspidi käituda, kui tihti mediteerida, kuidas ja kus jne. Inimene on ennast minu silmis nii täis teinud, et tema hääl ja aktsient hakkab mulle vastu.

Koristame oma toa ja kõik hooned ning siis veel viimane propagandamekine film, mis osasid inimesi liigutab pisarateni, minus tekitab tülgastust, ja siis veel viimane palve annetada ükstapuha kui palju ja saabuvad bussid, mis meid tagasi Aucklandi viivad. Arusaadavalt olen ma üks esimesi, kes bussi jookseb.

Bussis on mu istmekaaslaseks austraalia naine, kellega natuke lobiseme, kuid üldsiselt kulgeb sõit vaikselt. Kui Aucklandi bussijaamas maha saan, haaran oma koti ja kaon hosteli poole. Viskan viisakusest kõigi poole käppa ja kadunud ma olen.

Minult said nad hambaharja ja pooliku tuubi hambapastat. Ja sedagi seetõttu, et unustasin need vannituppa.

Järelsõna

Fantastiline kogemus! 10 päeva tsivilisatsioonist välja, muretuna lihtsalt enda keha tunnetada ja sisemaailma pilku heita on väga lahe. Ja need tunnetused ja aistingud… no seda peab ise kogema.

Kolmanda päeval sain aru, kui selge mu mõttekäik on, kuidas mõte ei hüppa ja suudab keskenduda ühele asjale. Ühel hommikul tunnetasin, mida teeb kohv meelega — jah, ta nn äratab üles, aga mis hinnaga! Mõte hüppab ringi, kontrollimatult ja kasu asemel teeb rohkem kahju — kui hommikul üles ei saa, siis külma dussi või külma vett näkku ja kaelale. Aga mitte kohvi. Kohv mõttetööd tehes on nagu küünla kustutamine bensiiniga.

Sain kinnitust, et see, kuidas ma olen reaalsusest filosoofilisel tasemel aru saanud, ongi nii, saanud seda näha ka teiste nurkade alt. Lisaks on muidugi tekkinud ka hulgaliselt uusi küsimusi ja arusaamisi.

Aga guru jutt ja teod, mis ei kipu ühte sammu astuma ning lisaks veel annetuste kuidagi väga sitamaitseline kerjamine… see kõik rikub selle tunde ära. Tilk tõrva meepotis…

Kas ma julgen soovitada? Jah, kindlasti! Kui huvi, siis sarnaseid kursuseid korraldatakse üle kogu Maa, igal pool on see ühte moodi. Eestile lähim keskus peaks olema Inglismaal. Aga asja peaks kaine mõistusega võtma, kuulake sisehäält ja otsustage ise, kuidas ja mis, ei tohi unustada, et tegemist on lihtsa enesejälgimisetehnikaga, mis ei ole leiutatud ühe birma mehe poolt, kuigi see birma mees tahab seda justkui õpilasi uskuma panna.

Kas ma lähen/läheks ise uuesti? Ideaalis ma läheks kusagile, kus juhendajaks, abistajaks tavaline treener, mitte mingit tsirkust tegev õpetaja, kes väidab, et parandab maailma. Humble self to others mu perse.

Tagasi hostelis avastan, et mu iPod on peale 4 aastat kutupiilu. Märk sellest, et ei tohi ennast muust maailmast eralda :P

Peace!

http://farm8.staticflickr.com/7309/10697247663_32b3ef4ca0_z.jpg
http://farm8.staticflickr.com/7367/10697073846_9200f8d104_z.jpg
http://farm3.staticflickr.com/2810/10697010825_6d9ca873a8_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3791/10697065014_0c84576853_z.jpg
http://farm3.staticflickr.com/2831/10697807553_b8222f3d12_z.jpg
http://farm4.staticflickr.com/3696/10697618375_6fe7ac1033_z.jpg
http://farm6.staticflickr.com/5476/10697672274_db7576d5c9_z.jpg

2 kommentaari

Kommentaaride RSS

E4

25.10.2012 02:23

vau! :)

Tanel

30.10.2012 22:21

Hea lugemine. Aus. :)

Kommenteeri