fallenBoy

Eestlased on orjad

28.12.2013 Eesti Karjamentaliteet Spirituaalsus

Mõned üksikud päevad tagasi sattusin oma hiinatoitu oodates rääkima vana meremehega. Mitte karvase ja sini-valge mütsiga merekaruga, vaid viisaka ja viksi härrasmehega, kes vaatas, kuidas ma üritan eesti-vene-inglise keeles selgeks teha, mis toitu ma tahan ning võttis kogu nähtu kokku lausega: “Eesti vabariik, aga eesti keeles ei saa isegi mitte sööki tellitud!”.

Saaremaa mees oli, tuli linna pittu, aga tuul ulgus tühjadel tänavatel, sest kõik järasid kapsast, verivorsti ja kardulast, sest nii peab. See on traditsioon. Traditsioone ei muudeta, see on patt.

Rääkisin härraga Eestist, eestlastest, venelastest ja majandusest. Muidugi ka Mart Laarist, kes tuleb püskisääripidi lohistada raekoja platsi ja seal peast ilma jätta. Rääkisime söötijäetud põldusest, Soome anastamisest ja infotehnoloogiast. Ja selgroost. Eesti mehe selgroost.

Härra selg oli sirge.

Härra ei saanud aru, miks eesti mehed lähevad Soome võsa lõikama ja müüri laduma, kuigi meil endal kasvab võsa aknast sisse ja müürid vajavad ülesajamist. Tema hääles oli nukrus, kui tunnistas, et kättesaadud vabadus ei tähenda enam kellegi jaoks midagi. Et tema panus riiki kaob nagu rannale kirjutatud armusõnum. Kadus. Sest peale Euroopa liitu, peale Lissaboni lepet, peale euro kasutuselevõttu on Eesti vaba riik vaid mõtelmisvõimetute või krooniliste ignorantide peanupukeses. Ja selliseid nupukesi on meil palju.

Rääkisime tunnikese, kuniks minu nuudliroog oli jahtunud ja kaste sültjaks jahtunud. Jõudsime arusaamani, et Eesti meest ei ole enam — on kari eitesid, kes jooksevad lihtsa elu ootuses välismaale, kellel ei ole põhimõtteid, sihte, arusaamisi. Kes lähevad “pruudiga tänavale dressipükstes, küür seljas ja juhm pilk näos”. Kelle arvamus muutub vastavalt sellele, mida “juudid pukist hõikavad”. Kelle väärikus on rahas mõõdetav.

Naiste kohta härra arvamust ei avaldanud, ohkas vaid raskelt. Vaatas otsa ja ütles, et tead isegi. Mhmh — litsid.

Enne seda, kui käepigistusega laiali läksime, lahkasime ka kogu selle mõttetuse tagamaid. Härra arvas, et Laari Mart on kogu selles asjas süüdi, võtsin vabaduse mitte nõustuda. Ma usun, et me oleme olukorras, kus orjadele on antud vabadus, on antud võimalused, kuid ori on ori ja ilma piitsata ori ei tegutse. Eestlased vajavad orjapidajat, sest nad ei oska muudmoodi tegutseda. Valitsus peab andma, valitsus peab katma, valitsus peab toitma. Sest ori teeb rasket tööd. Ori ei saa aru, et ta ei ole ori enam. Et ta võib ise hakata orjapidajaks. Et tema tares ei ole enam kubjast, et nüüd saab ta ise elada just nii nagu endal parem.

Aga ei. Käsutäitmise traditsioon on nii veres, et hirmus.

Inimesed õpivad oma ahelaid armastama.